Priit jõudis koju. Küll suurte sekeldustega, aga elus ja terve. Tegelikult oli mul laupäeva hommikul närv juba must. Viimasest helistamisest oli nädal möödas ja meie arvestuste kohaselt pidi ta olema juba Saigonis ja sealt oli ju ometi võimalik ühendust võtta. Aga ei kippu ega kõppu. Samas pidi ta reedel lendama hakkama, aga midagi täpsemat me ei teadnud. Tahtsin juba Katrega nõu pidada, et kas kusagilt lennufirmadest on võimalik jälgi ajada, aga paps ei lubanud veel häiret anda ja hea oli. Umbes poole tunni pärast Priit helistas, et on tulemas ja pikemalt pole mõtet seletada. Aga seiklus ise oli umbes selline. Nädalapäevad enne kojusõitu õnnestus tal ära kaotada kõik oma dokumendid ja pangakaart. Need olid kõik ühes "tähtsate asjade kotis" mis ilmselt unise peaga rongile tõtates taksosse jäi ja mille kadumise ta alles peale 10-tunnist rongisõitu avastas. Nii kuluski terve viimane nädal Saigonis asjaajamiste ja närveerimise tähe all. Tänu Euroopa Liidule, Saksa saatkonnale Saigonis ja meie välisministeeriumi väga kärmele tegutsemisele sai ta siiski sakslaste poolt välja antud reisidokumendi ja viisa vahetult enne väljalendu kätte ja nüüd on ta siis kodus. Sakslased olid väga imestunud, et meie asjaajamine nii kiirelt käib. Olid küsinud, et kas teil on välisministeeriumis sugulasi. Priit ütles küll ei, aga mine tea, võibolla tuligi kellelegi Katre nimi tuttav ette. Eks ta läheb lähipäevil neid tänama. Frankfurdi lennujaamas jälle leiti, et väga imelik, mehel on saksa dokument, aga saksa keelest aru ei saa. Muidugi jäi täna nende viimaste sekelduste varju kõik muu, aga las ta natuke kohaneb, küllap siis saab ka rahulikumaid reisimuljeid kuulda. Saabumisest mul pilte ei ole, jäid Andrese ja Pille aparaatidesse.