Lõpetus

No mis siis nüüd veel kirjutamata jäi?!
Viimane päev enne kojusõitu oli pilvine ja lubati vihma. Papsil oli kange tahtmine uuesti botaanikaaeda minna, et ikka mõned puud piltidele saada. Nii me siis läksimegi.
Puud olid ikka tõesti erilised, aga nende nimed mind ei huvitanud.




Varsti hakkas vihma tibutama ja tuli palmimajja varju minna.

Näidati putuktoidulisi taimi.



Sellistel õitel ei ole ju ometi kahju oma elu jätta.
Ja see on vihmametsale tüüpiline pusa.



Need laternapostidena tunduvad sõnajalalised ei olnud ainukesed vaatamisväärsused. Vaatamata sadama hakanud tihedale vihmale kõndisime vapralt edasi ja pilte sai tehtud üsna rohkelt.

See pudelipuu oli nii jäme, et viiekesi ulatusime vaevalt ümbert kinni võtma. Kui me lõpuks läbi tugeva vihmasaju autoni jõudsime, olime keepidele vaatamata läbimärjad. See aga ei rikkunud meie ikka ja alati reibast tuju. Lõpetasime oma viimase sõidu, nagu juba traditsiooniks saanud, "hiina hümniga". Alates kolmandast ringteest enne koju jõudmist laulis igaüks kõvasti ja valesti oma lemmiklaulu. Sellise kisakooriga lõpetasime paljud oma sõidud.
Äralennu päevast Katre juba kirjutas. Lahkumised armsatest inimestest on ikka pisut nukrad. Olime veetnud imeilusa, koduselt mõnusa puhkuse. Aitäh!
Noh ja kaugel see Eestimaa suvigi siis enam on?!

Lendasime tunde üle Austraalia tühermaa, kus polnud näha muud kui kivikõrbe.

Aasia kohal loojus päike.

Aga see on juba Saku. (vist)

Sõit ei olnud meeldiv. Oli palju õhuauke, jalad jäid kangeks, selg väsis ära, hommik ei jõudnud ega jõudnud kohale. Siis lõpuks saime uuesti kogeda Frankfurdi lennujaama kõiki mõnusi, mis seisnesid selles, et mitte keegi mitte midagi ei tea ja kusagile juhatada ei oska. Et pole õigupoolest ühtegi pinginurgakest kus kolm tundi ootamisaega mööda saata.
See lennukiköks, mille peale meid lõpuks viidi, oli praktiliselt tühi , vast kümmekond reisijat. Aga sõitis ta õnneks päris vapralt ja maandus Tallinnas õigeaegselt. Siiski veidi vürtsi ka. Nimelt otsustati, et me oleme salakaubavedajate nägu ja nii saime oma kohvrid lahti pakkida. Ilmselt oli tollitöötajatel lihtsalt igav. Salakaubaks osutusid kellukesega pudeliavaja ja bumerangikujulised võtmehoidjad, mis peale ülevaatamist meile siiski alles jäid. Anni sõit venis aga veel viie tunni võrra pikemaks, nii et koju jõudis ta alles õhtul kella seitsmeks.
Kodus oli kõik korras. Kodu oli päris oma ja otsata armas. Oli kodune söök ja kodune voodi ja saun. Aga kõige toredam oli see, et ma jälle teadsin, kus miski asi asub. Käsi leidis eksimatult kohvitassi ja kartulikoorimisnoa.
Ja siia paneme nüüd punkti, sest see seiklus sai läbi.

Jälle kodus

Ma tean, et te kõik ootate kojusõidu ja kohalejõudmise muljeid. Luban, et see kokkuvõte tuleb, aga mitte veel täna. Asju, millega tuleb kohe tegeleda, on lihtsalt nii palju, et ei jõua.

JA NII NAD LÄKSIDKI

Mina olen külaliskirjasaatja teisest blogist!!!! Panen kirja kõik detailid metsarahva riigist lahkumise kohta!

Kuna lend läks alles kell 17.00, siis oli hommikuks planeeritud veel ühiskülastus kohalikule Parklea turule. See asub meist 15 min autosõidu kaugusel ja seal müüakse lisaks puu- ja juurviljale ka igasugust "Kadaka turu" kraami - võid endale soetada nii vaiba, saapa kui ka tehnikat. Lisaks veel mõned suveniiripoed. Kersti soovis osta lennukisõidule kaasa nektariine (sest nektariinid olid siin vist ta lemmikpuuviljad) ning samuti tehti viimased suveniiriostud.

Mida siit küll valime?
Seejärel lõpetati kodus kottide pakkimine. Arbuus oli planeeritud kaasa võtta käsipagasina - aga ups - sanga ei saanud külge ja maha nad ta unustasid!!!!
Siin need vaprad reisumehed enne ärasõitu siis ülesrivistatud on:

See buss oli kogu reisi vältel meie parimaks sõbraks:) Kokku sõitsime koos metsarahvaga maha 5500 km (sellest nädalase reisiga Queenslandi kulus 2000 km).

Bussis oli alati tegevust ja müratase kõikus skaalas 0 - 100. Täielikust vaikusest kuni kõrvulukustava Hiina hümni laulmiseni (eks Kersti kirjutab sellest). Sekka ka laste kräunumist ja kräunutamist, aga müratugevuse reguleerimiseks avastasime õnneks mängu: "Kes suudab kauem vait olla?", millest lapsed arendasid mängu "Kes jõuab kauem magada?"

Reisidel mängisime ka Yahtsee'd ehk viie täringu viskamise mängu, mille mängimiseks oli mul reisivariant, kus täringud ühe karbikese sees pesades olid ja neid tuli siis pööritada või koputada. Võitja lubati bussist maha panna. Aga täide ei viidud seda kordagi.

Siin on siis pilt sõidust lennujaama:

Lennujaamas pääsesime peagi check-inni, kui rahvast kutsuti tavajärjekorrast järjekordade leevendamiseks Qantas Club'i järtsu.

Pärast check-ini tuli enne tolli minekut täita riigist lahkumise deklaratsioon (isikuandmed jms).Check-ini juurest lahkudes nägid Aare ja Anni kohe enda selja taga järjekorras seismas meie esireketit Kaia Kanepit. Käis ta ju Austraalia Open turniiril mängimas ja vahtisime põnevusega ka telekast Kanepi ja Austraalia esireketi Alicia Moliku mängu.

Ja siis jõudis kätte lehvitamise aeg (oli kurb! nuuks!)

Ja nii te ära läksitegi! Meie jääme siia nüüd teid taga igatsema ja loeme kuid Eestisse tulekuni. Ainult viis kuud on jäänud ja õnneks mahub iga kuu sisse mõni tähtsündmus - Austraalia sünnipäev, Eesti sünnipäev, Anni sünnipäev, vanaisa sünnipäev, Arturi sünnipäev, Iti sünnipäev jne jne jne - ei möödu kuudki ilma kellegi sünnipäevata. Kuigi oleme siin kaugel, mõtleme me igal sellisel tähtsal päeval asjaosalistele.

Siin üks vesiroos kõigile kallitele - lahkujatele, lehvitajatele, saabujatele, ootajatele!

Ja lõpetuseks - Sydney on ikka ilus linn küll! TULGE KÜLLA!

Viimane neljapäev

Nüüd on küll hull lugu, aga viimases lõpus pean hakkama suli tegema.

Täna oli Katrel tööpäev ja meil juba ammu planeeritud jalutuskäik lastega botaanikaaeda. Eelmine kord kui sealkandis jalutasime said fotoka patareid tühjaks. Täna siis oli kõik hoolikalt ettevalmistatud ja alustasime suure hooga ooperimaja sisemusest, aga siis selgus, et fotoka mälukaart oli koju arvutisse jäänud. Nüüd siis otsis Katre oma vanadest varudest teemakohased pildid ja käik sai siiski jäädvustatud.

Neid puid oleks võinud seal lõpmatuseni pildistada ja Aare kavatsebki seda homme veel teha, kui muidugi lastakse.


Lapsi sai meelitatud lendrebastega. See oli tõesti naljakas, kuidas nad seal puude otsas rippusid, nagu grill-kanad. Tegelikult on nad nagu nahkhiired, aga palju suuremad.
Edasi matkasime Katre töökohta Eesti Majja. Seal ta siis neljapäeviti istub ja eestikeelset ajalehte teeb.



Maja iseenesest on silmatorkamatu ja vajaks värskendamist, aga .....

Tagasi kavatsesime tulla praamiga, niisiis pidime uuesti pika tee sadamasse ette võtma..


Praamisadam ja


tagasivaade kaugenevale linnale.

Kodus õhtul rehkendasime, et kokku sai ligi 7 km kõnnitud ja Artur pidas selle matka vapralt vastu. Alles kaks peatust enne koju jõudmist vajus mehehakatis unne ja tuli süles otse voodisse kanda.

Vihmane esmaspäev

Esmaspäev oli siis kodune päev. Ainult Artur tegi suuri tegusi. Nimelt sai ta 10 m koera-ujumise tunnistuse ja ammuigatsetud lestad.


Muidugi pidi ta siis halvale ilmale vaatamata meile oma allveeujumist näitama.


Anni õppis matemaatikat.



Esmakordselt sõime lõunat toas.

Õhtutvastu läksime siiski veidi linnapeale jalutama.

Ette jäi üks huvitav lill,
magav vanamees

ja praamisadam. Siit kavatseme neljapäeval praamiga kesklinna sõita.

Tänane teisipäev möödus naaberlinnajao kaubanduskeskuses ja sellest ei ole suurt midagi kirjutada. Anni pakib juba kohvrit ja eks meiegi.

Kordame veel

Kuna ilmateade lubas ilma halvenemist, siis kasutasime pühapäeva veelkord linnarandadega tutvumiseks. Ilmselt startisime liiga hilja, sest kõik parkimiskohad olid juba hõivatud, nii tuligi hulk aega mööda rannaäärseid tänavaid tiirutada. Siin mõned autoaknast avanenud vaated.

Nagu näha, ei käi siin rannas mitte ainult elavad, vaid ka surnutel peab olema pidev vaade merele.

Peale pikki otsinguid leidsime siiski ühes kaugemas punktis ka parkimiskoha ja saime vette.

Selline see inimsupp seal oli.

Need puna-kollased on rannavalve tüdrukud.

Rannavalves on tavaliselt 4-5 inimest ja lippude vahe, kus ujuda tohib ei ole kuigi suur. Aegajalt käivad nad ka vees mõnda kaugemale kippunud ujujat korrale kutsumas.

Jälle olid kõrged kaldakaljud ja eriliste mustritega kivid, mille vahel Aare üritas mingeid vähilisi pildistada. Peale jäid kahjuks vaid paar pisikest. Suuremad ja targemad jõudsid plehku panna.

Kodubasseinis loputasime suurema soola maha ja lapsed tegid jalgealt läbi sukeldumist.

Õhtul oli plaanis Olümpiaparki välikinno minna, kus pidi mingi laste film jooksma, aga

äikesevihm tuli kaela. Üldse lubab ilmateade nüüd terveks nädalaks kehvemat ilma, nii et on vist aeg koju sõitma hakata.

Linnarannad ja kapteni neem

Kuna lubatakse ilma halvenemist, siis käisime täna, vaatamata oma kõrbend ihule, linna randu üle vaatamas. Kui reisil olles üllatas liivarand oma pikkuse ja inimtühjusega, siis linnas oli vastupidi. Iga kahe kaljunuki vahel on oma liivaribake ja palju rahvast. Kuna kallas on kõrge ja linn laskub mööda mäenõlva kuni rannani, siis olid eriti uhked need tänavad, mis suundusid otsejoones ülevalt alla. Kui Võrus hakkad Jüri tänava ristmikult alla Kreutzwaldi poole sõitma, siis tundub ka, et tee läheb otse vette. Mõtle nüüd, et see mäeke seal on Munamägi nii oma kõrguse, kui ka kallakuse poolest ja tänava äär on tihedalt täis parkivaid autosi. Siis hoiad ikka hinge kinni küll ja pöidlaid pihus, et pidurid ikka peaks. Ega ülespidi sõitki palju parem olnud.

Päeva lõpetuseks käisime kapten Cook´i neemel. Igavesti uhke kallas oli jälle. Väga ilusad tuule ja vee poolt lihvitud kivipinnad.

Naised olevat ju ikka merelt laevu oodanud, nii ka meie omad. (Leia pildilt ootaja)

Lõpuks ta tuligi. Kas see nüüd just kapten Coo´i oma oli, aga ikkagi laev.