Kuna lubatakse ilma halvenemist, siis käisime täna, vaatamata oma kõrbend ihule, linna randu üle vaatamas. Kui reisil olles üllatas liivarand oma pikkuse ja inimtühjusega, siis linnas oli vastupidi. Iga kahe kaljunuki vahel on oma liivaribake ja palju rahvast. Kuna kallas on kõrge ja linn laskub mööda mäenõlva kuni rannani, siis olid eriti uhked need tänavad, mis suundusid otsejoones ülevalt alla. Kui Võrus hakkad Jüri tänava ristmikult alla Kreutzwaldi poole sõitma, siis tundub ka, et tee läheb otse vette. Mõtle nüüd, et see mäeke seal on Munamägi nii oma kõrguse, kui ka kallakuse poolest ja tänava äär on tihedalt täis parkivaid autosi. Siis hoiad ikka hinge kinni küll ja pöidlaid pihus, et pidurid ikka peaks. Ega ülespidi sõitki palju parem olnud.
Päeva lõpetuseks käisime kapten Cook´i neemel. Igavesti uhke kallas oli jälle. Väga ilusad tuule ja vee poolt lihvitud kivipinnad.
Naised olevat ju ikka merelt laevu oodanud, nii ka meie omad. (Leia pildilt ootaja)
Lõpuks ta tuligi. Kas see nüüd just kapten Coo´i oma oli, aga ikkagi laev.
2 comments:
Mina oleks vist autos kuskil tagaistmel nähtamatuid pidureid vajutanud. Mina kardan sellisedi teid, mägesid, kallakuid. Mu ema oleks vast püksid seal täis situnud.
Ilusad pildid!
mardikas
Jah, ja inimesed maksavad sellel mäenälval elamiseks tohutuid summasid.
Post a Comment