Nüüd oli teeäärne maastik juba enam-vähem vastav meie ettekujutusele Austraaliast.
Kuna olin juba Katre kirjutisi sellest linnast lugenud, siis ei jäänud üle muud kui tõdeda, et on üks eriline linn tõesti. Palju avarust ja rohelust (sealhulgas ka lausa võsa). Suured uhked hooned, mis laiutavad sirgelt päikesekiirtena keskväljakult lähtuvate puiesteede ääres ja muidu ikka madalad elurajoonid.
Alustasime linna keskpunktist - parlamendihoonest.
Maja oli ringihulkuvaid turiste täis ja sellist muljet küll ei jäänud, et seal tööd ka tehtaks. Istungisaalid olid mõlemad tühjad.
Siis suundusime teadusmuuseumi, kus siis mitmesuguste viguritega tutvutud sai.
Labürint, kus kuulikesed üksteist mööda traatkonstruktsioone taga ajasid, köitis hulgaks ajaks meie tähelepanu.
Läbi pöörleva kaleidoskoobi kõndimine osutus üsna raskeks ja Katre kokakunsti tagajärgi imetlesime peeglist.
Edasi viis tee läbi saatkondade linnajao. No oli ikka igasuguseid!
Paapua rahvakunst ja
Uus-Meremaa lainelistest plekitükkidest lehmad. Kes kuidas ennast esitleda tahab.
Päeva lõpetasime kohalikus teletornis, mis tegelikult ei olnudki kõrge, aga asus lihtsalt kõrge mäe tipus,
kust avanes ilus vaade linnale.
4 comments:
No tore oli teist seal taas lugeda. Me juba Lennukiga mötlesime, et olete taas kuskil reisul, et näha pole enam.
Mardikas
mis sa plärad, iga päev ju uus jutt ilmunud:)))
No mina oma uueaasta tuhinas käisin muutkui vaatamas Mutuka blogi, aga ei tulnud selle pealegi, et siia vaadata... arvasin, et reisite kuskil jälle kaugemal, et vaikus!
Ei plära! Paar päeva ikka polnud midagi lugeda! Kakleme nüüd...
Mardikas
Post a Comment