Lõpetus

No mis siis nüüd veel kirjutamata jäi?!
Viimane päev enne kojusõitu oli pilvine ja lubati vihma. Papsil oli kange tahtmine uuesti botaanikaaeda minna, et ikka mõned puud piltidele saada. Nii me siis läksimegi.
Puud olid ikka tõesti erilised, aga nende nimed mind ei huvitanud.




Varsti hakkas vihma tibutama ja tuli palmimajja varju minna.

Näidati putuktoidulisi taimi.



Sellistel õitel ei ole ju ometi kahju oma elu jätta.
Ja see on vihmametsale tüüpiline pusa.



Need laternapostidena tunduvad sõnajalalised ei olnud ainukesed vaatamisväärsused. Vaatamata sadama hakanud tihedale vihmale kõndisime vapralt edasi ja pilte sai tehtud üsna rohkelt.

See pudelipuu oli nii jäme, et viiekesi ulatusime vaevalt ümbert kinni võtma. Kui me lõpuks läbi tugeva vihmasaju autoni jõudsime, olime keepidele vaatamata läbimärjad. See aga ei rikkunud meie ikka ja alati reibast tuju. Lõpetasime oma viimase sõidu, nagu juba traditsiooniks saanud, "hiina hümniga". Alates kolmandast ringteest enne koju jõudmist laulis igaüks kõvasti ja valesti oma lemmiklaulu. Sellise kisakooriga lõpetasime paljud oma sõidud.
Äralennu päevast Katre juba kirjutas. Lahkumised armsatest inimestest on ikka pisut nukrad. Olime veetnud imeilusa, koduselt mõnusa puhkuse. Aitäh!
Noh ja kaugel see Eestimaa suvigi siis enam on?!

Lendasime tunde üle Austraalia tühermaa, kus polnud näha muud kui kivikõrbe.

Aasia kohal loojus päike.

Aga see on juba Saku. (vist)

Sõit ei olnud meeldiv. Oli palju õhuauke, jalad jäid kangeks, selg väsis ära, hommik ei jõudnud ega jõudnud kohale. Siis lõpuks saime uuesti kogeda Frankfurdi lennujaama kõiki mõnusi, mis seisnesid selles, et mitte keegi mitte midagi ei tea ja kusagile juhatada ei oska. Et pole õigupoolest ühtegi pinginurgakest kus kolm tundi ootamisaega mööda saata.
See lennukiköks, mille peale meid lõpuks viidi, oli praktiliselt tühi , vast kümmekond reisijat. Aga sõitis ta õnneks päris vapralt ja maandus Tallinnas õigeaegselt. Siiski veidi vürtsi ka. Nimelt otsustati, et me oleme salakaubavedajate nägu ja nii saime oma kohvrid lahti pakkida. Ilmselt oli tollitöötajatel lihtsalt igav. Salakaubaks osutusid kellukesega pudeliavaja ja bumerangikujulised võtmehoidjad, mis peale ülevaatamist meile siiski alles jäid. Anni sõit venis aga veel viie tunni võrra pikemaks, nii et koju jõudis ta alles õhtul kella seitsmeks.
Kodus oli kõik korras. Kodu oli päris oma ja otsata armas. Oli kodune söök ja kodune voodi ja saun. Aga kõige toredam oli see, et ma jälle teadsin, kus miski asi asub. Käsi leidis eksimatult kohvitassi ja kartulikoorimisnoa.
Ja siia paneme nüüd punkti, sest see seiklus sai läbi.