Talvine Võrumaa

See talvine maalesõit on alati suur ettevõtmine ja kui poleks olnud Väino juubelit, ega me siis vist sinna poleks jõudnudki.
Seekord hakkasime juba kella ühe ajal sõitma, et saaks enne pimedat kõik külad läbi käidud. Jõudsime umbes 100 km ära sõita, kui mootoris midagi kahtlaselt kolksuma hakkas. Selge oli see, et edasi sõita ei saa. Pöörasime otsa ümber ja kutsusime Mati endale järele, sest oli üsna kahtlane, kas suudame iseseisvalt koju tagasi veereda. Tasapisi siiski sõitsime ja kui mitte arvestada seda, et Volvo tegi linttraktori häält, siis jõudsime õnnelikult kella neljaks koju tagasi. Natuke sättimist, kompsude ümber tõstmist ja juba kell viis asusimegi suure masinaga teisele katsele. Rõugesse jõudsime veidi enne üheksat ja muidugi jäid kõik plaanitud käigud tegemata.

Hommikul kavatsesime Kütiorgu suusatama minna ja ka Raul ja Ahti tahtsid kaasa tulla. Poistel venis õhtu küll pisut pikaks (nad jõudsid Võru öö-tuurilt koju alles kell 6 hommikul), aga kümne paiku asusime siiski teele. Ilm oli ilus, lund rohkelt, mägi enam-vähem korras, rahvast vähe, aga hind üsna soolane ning kõik muu ikka endiselt poolik ja räämas. Aga sõita sai ja seda me siis ka tegime. Ahti proovis esmakordselt elus lumelauda ja kuna ta pea üsna haige ja jalad üsna pehmed olid, siis saime meie kõrvalt vaadates palju nalja. Tegelikult polnud ma neid Ilme poisse varem kunagi selliselt koos näinud. Ahti ja Rauli vanusevahe on 8, Raulil ja Mikul 6 aastat, aga nad moodustasid sellise vahva ühise jõugu. Väga lõbus oli, kui nad eelmise öö pidutsemise muljeid jagasid. Tuletas kangesti seda A.Kivi "Seitset venda" meelde.

Lõunast hakkasime Väino juubelit pidama. Ilmel oli suur potitäis kapsarulle tehtud.

Pidu nagu pidu ikka - sai kõvasti söödud ja joodud. Väikest elevust pakkus vanade videode vaatamine. Kuna kainet autojuhti polnud, siis astusime öösel jalgsi Rõugesse tagasi. Ilm oli mõnus ja see tee ei olnudki nii pikk.
Pühapäeva hommikul püüdsime siis tasa teha selle, mis reedel tegemata jäi. Alustasime Meistri Karla peldiku katuse lumehangest.

ja suundusime siis oma valdusi üle vaatama. Õnneks kandis lumekoorik enam-vähem peal.


Üritasime ka Hermanite uuest häärberist pilti teha, aga puud jäid ette.

Edasi suundusime Erika onnikese juurde

Taghasiteel tegime ühe klõpsu veel ka Rõuge mäe otsast

ja põrutasimegi kodu poole tagasi. Kokkuvõttes oli päris kena nädalavahetus - imeilus ilm ja tohutu hulk särav-valget lund. Homme algab viimane kooliveerand. Jääb veel vaid 10 tihedat töönädalat suveni.

Papsi sünnipäev

Kuna Aare soovis, et tema sünnipäeva sel aastal ei peetaks, siis korraldasime lihtsalt sportliku pühapäeva. Esimene tund möödus tõsimeelses võistlushoos


Aga hiljem läks lõbusamaks


Lõpetuseks väike saun ja suupisted

Ajakava oli tihe, saunast tormasime otse nukuteatrisse, kuhu Pille-Mati meile piletid olid tellinud. Väga huvitav oli. Polegi ammu midagi nii erilist näinud.
Aga kodusest kohvist-koogist sünnipäevalaps ikkagi ei pääsenud.

Naistepäeva eri

Kasutades ära kõik naiselikud võtted ja meeste eriliselt pehme loomuse tänase tähtpäeva puhul
õnnestus meil Anniga paps jalutama viia. Või õigemini lasta temal meid viia. Alustasime Vabaduse platsilt.


läbisime kõik turistidele ettenähtud kontrollpunktid





ja lõpetasime Rotemanis kriisisärkide näitusel




l

Lastest priid

Nii see siis nüüd lõpuks meiega juhtuski - ei ühtegi last enam! Ei tea, mis me selle priiusega nüüd küll peale hakkame?


Pisike pere-pidu sai ka peetud. Kingid jagatud ja kõht täis söödud.

Šampus oli sedapuhku punane



Tort ei saanud küll nii hea nagu Katrel, aga eks me peame harjutama. Kuidas me muidu tuleva suve ilma Katre tordita üle elame?!

Priit jõudis koju. Küll suurte sekeldustega, aga elus ja terve. Tegelikult oli mul laupäeva hommikul närv juba must. Viimasest helistamisest oli nädal möödas ja meie arvestuste kohaselt pidi ta olema juba Saigonis ja sealt oli ju ometi võimalik ühendust võtta. Aga ei kippu ega kõppu. Samas pidi ta reedel lendama hakkama, aga midagi täpsemat me ei teadnud. Tahtsin juba Katrega nõu pidada, et kas kusagilt lennufirmadest on võimalik jälgi ajada, aga paps ei lubanud veel häiret anda ja hea oli. Umbes poole tunni pärast Priit helistas, et on tulemas ja pikemalt pole mõtet seletada. Aga seiklus ise oli umbes selline. Nädalapäevad enne kojusõitu õnnestus tal ära kaotada kõik oma dokumendid ja pangakaart. Need olid kõik ühes "tähtsate asjade kotis" mis ilmselt unise peaga rongile tõtates taksosse jäi ja mille kadumise ta alles peale 10-tunnist rongisõitu avastas. Nii kuluski terve viimane nädal Saigonis asjaajamiste ja närveerimise tähe all. Tänu Euroopa Liidule, Saksa saatkonnale Saigonis ja meie välisministeeriumi väga kärmele tegutsemisele sai ta siiski sakslaste poolt välja antud reisidokumendi ja viisa vahetult enne väljalendu kätte ja nüüd on ta siis kodus. Sakslased olid väga imestunud, et meie asjaajamine nii kiirelt käib. Olid küsinud, et kas teil on välisministeeriumis sugulasi. Priit ütles küll ei, aga mine tea, võibolla tuligi kellelegi Katre nimi tuttav ette. Eks ta läheb lähipäevil neid tänama. Frankfurdi lennujaamas jälle leiti, et väga imelik, mehel on saksa dokument, aga saksa keelest aru ei saa. Muidugi jäi täna nende viimaste sekelduste varju kõik muu, aga las ta natuke kohaneb, küllap siis saab ka rahulikumaid reisimuljeid kuulda. Saabumisest mul pilte ei ole, jäid Andrese ja Pille aparaatidesse.

Spordime veel

Väljasõit Kuutsekle algas külmas ja pimedas


Mägi oli üsna tühi ja rajad värsked
Keskpäevaks oli rahvast juba küllaga

Uljad poognad ja puhkepausid


Andrese kunstfotod
Tore päev oli.

Pühadenädala suurüritused.

Jõuluvana (vanaema isikus) tõi meile seekord kahe suure ühisürituse piletid.

Esimesel jõulupühal läksime siis Kaarli kirikusse, kus pidi olema Matvere ja Koiksoni ammu väljakuulutatud ja suurelt reklaamitud jõulukontsert. Läksime aegsasti kohale, et paremaid platse haarata ja nii istusime juba ligi tund aega enne algust seal kõvadel ja kitsastel puupinkidel. Meie ja ka paljude teiste suureks pettumuseks oli aga Matvere nimi kavalehel vaid rahva kohale meelitamiseks. Ta oli küll kohal, aga laulis vaid ühe laulu ja veel paaris ümises taustaks kaasa. Tema rolliks oli vahetekstide lugemine, mis aga ilmselt olid koostatud mõne kehva kirikuõpetaja poolt. Pikad, lohisevad ja ilma ivata heietused. Lisaks kõigele kõmises kirikus see võimendus ka nii vastikult, et teksti oli väga raske jälgida. Laulud aga olid nii moodsaks töödeldud, et kohati tekkis äratundmisega probleeme. Ootasime kõik, et lõpeks juba kord ära. Kodus nägime telekast Bentoni kontserti Olevistes ja see oli hoopis midagi muud. Rõõmus, armas, helge - nagu üks jõulukontsert olema peab.

Järgmine vanaema poolt planeeritud suurüritus oli perekondlik spordipäev, mille otsustasime veeta Rakvere vee- ja saunakeskuses. Kahjuks olid väiksed poisid tõbiseks jäänud ja nii läksimegi pooliku koosseisuga. Aga muidu läks see päev kenasti korda. Tegime jõudu, sulistasime ja saunatasime päris mõnuga tervelt 4 tundi. Rakveret peetakse meil praegu kõige uuemaks ja paremaks veekeskuseks, kuigi ega seal selliseid lastele mõeldud atraktsioone palju ei ole. Aga see-eest mitmed erinevad saunad (meile muidugi ikka meeldisid need kuumemad), palju mullitavaid kohti ja masseerivaid veejugasi, isegi lained (mis küll suhteliselt väikesed olid). Väga mõnus oli saunast tulles õuebasseinis ujuda. Vesi oli normaalselt soe, aga õhk miinuskraadides.





Ja nüüd võib siis jälle uuesti keetma-küpsetama asuda, et aastavahetusel end kenasti täis süüa.

Mõnusat lõppu ja ilusat algust!