Papsi sünnipäev

Kuna Aare soovis, et tema sünnipäeva sel aastal ei peetaks, siis korraldasime lihtsalt sportliku pühapäeva. Esimene tund möödus tõsimeelses võistlushoos


Aga hiljem läks lõbusamaks


Lõpetuseks väike saun ja suupisted

Ajakava oli tihe, saunast tormasime otse nukuteatrisse, kuhu Pille-Mati meile piletid olid tellinud. Väga huvitav oli. Polegi ammu midagi nii erilist näinud.
Aga kodusest kohvist-koogist sünnipäevalaps ikkagi ei pääsenud.

Naistepäeva eri

Kasutades ära kõik naiselikud võtted ja meeste eriliselt pehme loomuse tänase tähtpäeva puhul
õnnestus meil Anniga paps jalutama viia. Või õigemini lasta temal meid viia. Alustasime Vabaduse platsilt.


läbisime kõik turistidele ettenähtud kontrollpunktid





ja lõpetasime Rotemanis kriisisärkide näitusel




l

Lastest priid

Nii see siis nüüd lõpuks meiega juhtuski - ei ühtegi last enam! Ei tea, mis me selle priiusega nüüd küll peale hakkame?


Pisike pere-pidu sai ka peetud. Kingid jagatud ja kõht täis söödud.

Šampus oli sedapuhku punane



Tort ei saanud küll nii hea nagu Katrel, aga eks me peame harjutama. Kuidas me muidu tuleva suve ilma Katre tordita üle elame?!

Priit jõudis koju. Küll suurte sekeldustega, aga elus ja terve. Tegelikult oli mul laupäeva hommikul närv juba must. Viimasest helistamisest oli nädal möödas ja meie arvestuste kohaselt pidi ta olema juba Saigonis ja sealt oli ju ometi võimalik ühendust võtta. Aga ei kippu ega kõppu. Samas pidi ta reedel lendama hakkama, aga midagi täpsemat me ei teadnud. Tahtsin juba Katrega nõu pidada, et kas kusagilt lennufirmadest on võimalik jälgi ajada, aga paps ei lubanud veel häiret anda ja hea oli. Umbes poole tunni pärast Priit helistas, et on tulemas ja pikemalt pole mõtet seletada. Aga seiklus ise oli umbes selline. Nädalapäevad enne kojusõitu õnnestus tal ära kaotada kõik oma dokumendid ja pangakaart. Need olid kõik ühes "tähtsate asjade kotis" mis ilmselt unise peaga rongile tõtates taksosse jäi ja mille kadumise ta alles peale 10-tunnist rongisõitu avastas. Nii kuluski terve viimane nädal Saigonis asjaajamiste ja närveerimise tähe all. Tänu Euroopa Liidule, Saksa saatkonnale Saigonis ja meie välisministeeriumi väga kärmele tegutsemisele sai ta siiski sakslaste poolt välja antud reisidokumendi ja viisa vahetult enne väljalendu kätte ja nüüd on ta siis kodus. Sakslased olid väga imestunud, et meie asjaajamine nii kiirelt käib. Olid küsinud, et kas teil on välisministeeriumis sugulasi. Priit ütles küll ei, aga mine tea, võibolla tuligi kellelegi Katre nimi tuttav ette. Eks ta läheb lähipäevil neid tänama. Frankfurdi lennujaamas jälle leiti, et väga imelik, mehel on saksa dokument, aga saksa keelest aru ei saa. Muidugi jäi täna nende viimaste sekelduste varju kõik muu, aga las ta natuke kohaneb, küllap siis saab ka rahulikumaid reisimuljeid kuulda. Saabumisest mul pilte ei ole, jäid Andrese ja Pille aparaatidesse.

Spordime veel

Väljasõit Kuutsekle algas külmas ja pimedas


Mägi oli üsna tühi ja rajad värsked
Keskpäevaks oli rahvast juba küllaga

Uljad poognad ja puhkepausid


Andrese kunstfotod
Tore päev oli.

Pühadenädala suurüritused.

Jõuluvana (vanaema isikus) tõi meile seekord kahe suure ühisürituse piletid.

Esimesel jõulupühal läksime siis Kaarli kirikusse, kus pidi olema Matvere ja Koiksoni ammu väljakuulutatud ja suurelt reklaamitud jõulukontsert. Läksime aegsasti kohale, et paremaid platse haarata ja nii istusime juba ligi tund aega enne algust seal kõvadel ja kitsastel puupinkidel. Meie ja ka paljude teiste suureks pettumuseks oli aga Matvere nimi kavalehel vaid rahva kohale meelitamiseks. Ta oli küll kohal, aga laulis vaid ühe laulu ja veel paaris ümises taustaks kaasa. Tema rolliks oli vahetekstide lugemine, mis aga ilmselt olid koostatud mõne kehva kirikuõpetaja poolt. Pikad, lohisevad ja ilma ivata heietused. Lisaks kõigele kõmises kirikus see võimendus ka nii vastikult, et teksti oli väga raske jälgida. Laulud aga olid nii moodsaks töödeldud, et kohati tekkis äratundmisega probleeme. Ootasime kõik, et lõpeks juba kord ära. Kodus nägime telekast Bentoni kontserti Olevistes ja see oli hoopis midagi muud. Rõõmus, armas, helge - nagu üks jõulukontsert olema peab.

Järgmine vanaema poolt planeeritud suurüritus oli perekondlik spordipäev, mille otsustasime veeta Rakvere vee- ja saunakeskuses. Kahjuks olid väiksed poisid tõbiseks jäänud ja nii läksimegi pooliku koosseisuga. Aga muidu läks see päev kenasti korda. Tegime jõudu, sulistasime ja saunatasime päris mõnuga tervelt 4 tundi. Rakveret peetakse meil praegu kõige uuemaks ja paremaks veekeskuseks, kuigi ega seal selliseid lastele mõeldud atraktsioone palju ei ole. Aga see-eest mitmed erinevad saunad (meile muidugi ikka meeldisid need kuumemad), palju mullitavaid kohti ja masseerivaid veejugasi, isegi lained (mis küll suhteliselt väikesed olid). Väga mõnus oli saunast tulles õuebasseinis ujuda. Vesi oli normaalselt soe, aga õhk miinuskraadides.





Ja nüüd võib siis jälle uuesti keetma-küpsetama asuda, et aastavahetusel end kenasti täis süüa.

Mõnusat lõppu ja ilusat algust!

Jõuluõhtu

Laud on kaetud
Praad on ootel


Pidulisi oli seekord 10. Jõuluvana käis, kinke jagati ohtralt, aga kõik need pildid on Mati kaameras ja jääb loota, et nemad ka varsti oma pildid üles laevad.



Saku suurimaks vaatamisväärsuseks sel talvel on luiged, 4 vana (valged) ja vist 5 noort (hallid)
Rahvas käib neid pargis nuumamas ja nad ei ole sugugi arglikud, pigem lausa ründavad ja nõuavad.
Ja see on Anni eelmise sünnipäeva lill, mis uhkelt uuesti õide läks.

Ilusat jõuluaega ja toredat aastavahetust kõigile!

Nüüd veel Katrele piparkoogi-kirju-koera retsept:
250 gr piparkooke pudiks jahvatada, kuuma-vee-vannis sulatada 1oo gr võid ja 100 gr tumedat šokolaadi, sellele lisada pool purki (1 dl) magusat kondenspiima. Kõik muu nagu kirjul koeral ikka: mida rohkem, seda uhkem. Mina panin kreekapähkleid, kuivatatud puuviljatükke (ploome, aprikoose) ja konjakis või rummis leotatud rosinaid (muidugi koos leemega) ja marmelaadi asemel neid värvilisi "kommi asemel" tükikesi.
See on muidugi vägev värk, aga mulle hirmsasti maitseb, käin ikka salaja kapi kallal näppimas.