Tuisupilte

Kõige uhkem hang oli terrass inurgas juba õhtul


ja muidugi ka hommikul


See on auto, mis pidi hommikul kella 8-ks linna teenindusse minema



Nii me siis asusimegi varahommikul lumetõrje-töödele

Igaüks tegi oma rajakese

Ja kuigi lõunaks oli papsil majaesine puhtaks saanud, siis autoga linna ikka ei saanudki. Aga muidu oli imeilus talveilm.

Ja kuna aparaadis olid veel mõned toredad pildid möödunud pühapäevasest lapsehoidmisest, siis lisan ka need.

Viitina üllatused.

Talvine Viitina nagu talvine Viitina ikka. Sel laupäeval ei olnud lund veel palju, aga järv oli tükati jääs.

Põhi-ülesanne, sauna uksed, sai edukalt täidetud.

Majas sees olid aga hiired korralikult pidutsenud:

Lillherne seemned kamina peal


Vanaema kapi sahtlid, kust ilmselt oli tunda mingite seemnete lõhna.


Maitseainesahtlid köögikapis


ja muidugi õunakastid verandal.


Mehed tegid om tööd ära ja jõudsid sauna ajaks koju tagasi. Lumetorm algas õnneks alles pühapäeval.
Pille on oma lumepiltidega juba ette jõudnud, aga olukord oli siiski üpris eriline. Meie tänavale pole lumesahk veel jõudnud. Praegu on elekter ja vesi küll olemas, aga täna ööseks lubatakse jälle tormi ja tuisku. Eks näis. Koolis olid umbes pooled lapsed ja muidugi ikka need kaugemad olid kohal ja need kes keset küla elavad ei saanud tulla. Anni tegi ka poppi. Aitas hommikul papsil pisut lund rookida, aga see polnudki nii lihtne töö. Teda pole ju kuhugi panna ja pealegi kiskus sulale ja lumi oli juba üsna raske. Päeva jooksul on paps küll majaesise puhtaks saanud ja postkastini ka autoraja sisse ajanud, aga eks näis, mis seis hommikuks on.

Mardi- ja isadepäev

Kellele Mart, kellele isa, kellele vanaisa?

Aitäh kõigile tervituste eest. Ma arvan, et meie paps on seda väärt.
Pidu oli sedapuhku küll pisike, aga seda suurem oli Pille tehtud tort. Tort ise jäi küll morsikannu taha, aga esmakordselt Metsa tänava ajaloos ei jaksatud seda ära süüa ja maiustamist jätkus veel ka järgmiseks päevaks.

Vanaema istus lauaotsas ja võttis sõna meie pere isade ja poegade kiituseks.
Lõpetuseks veel ka mõned jõu ja ilunumbrid kohalolevate isade-poegade esituses.




Uukse taga käisid sel aastal ainult ühed Mardid ja needki olid väga siledad poisid. Laulda nad küll oskasid, aga muidu olid väga ehmunud olekuga.

Nädalavahetus

Lapsed on päris raisus, keegi ei viitsi enam kirjutada. Pean vist head eeskuju näitama.
Alustuseks mõned meeleolupildid koduaiast:
Selle aasta seenerikkusel ei ole lõppu

Paljud lilled lähevad mitmendale ringile

Kõik ploomid küll valmis ei saanud, aga ilus ikkagi

Viimased mustikad on tänaseks söödud

Nüüd siis nädalavahetusest, mis sedapuhku tõotas tulla pisut ebatavaline.
Reedel sõitsime tantsujuhtidega Pärnu "Tervisesse", kus meil oli ette nähtud lõõgastus-seminar. Pisut mudimist, rikkalik õhtusöök rootsi lauas, teatriõhtu, öine arutelu rahvatantsu teemadel väikse konjakiga, hommikusöök, veekeskus mullibasseinide ja erinevate saunadega.
Laupäeva lõunast tuli mulle paps järele ja siis hakkasime Rõuge poole sõitma. Pärnust Rõugesse sõitmiseks on aga väga mitmeid teid ja sedapuhku õnnestus mul kaardilugejana leida selline, kust me varem kunagi sõitnud pole. Tõeline ralli-rada. Aga ilm oli ilus ja isegi hilissügisene loodus päris kena.


Helmes jõudis päike pilve taha minna seni kui me aparaati otsisime ja patareisid vahetasime. See ei saanud just nii kena, nagu tegelikult paistis.

Ilme pidas sünnipäeva, terve võsa oli kokku aetud ja rahvamajas isegi tantsing korraldatud.
Laste-laud, pojad ja pruudid.


Emmel on sünnipäev

Kolm venda


Traditsiooniline


Peale tõsist kõhutäit läks kogu sltskond rahvamajja kus Ilmel oli tellitud tantsuks mängima Mait Maltis

Sellega fotograafi tööpäev lõppes. Tantsing kestis kella üheni ja rahvast oli palju.
Hommikusest lehtederiisumisest Viitinas päästis meid vihm ja nii olemegi tagasi kodus, et teha sauna ja alustada uut - selle kooliveerandi viimast nädalat.

Sügispilte

No nii, mul on kõrini sellest, et kogu aeg peab lapsi lunima, et nad pildid üles paneks. Pille aitas mul meelde tuletada, kuidas asi käis ja siit tulevad nüüd mõned sügisesed pildid.

Tüdrukud lähevad kooli:



Sügisvärvides Viitina




Mis on kadundu?

Selliseks songermaaks on mingi tundmatu loom muutnud kõik meie muruplatsid

Õunasaak polnud just suur, agamidagi siiski




Ma ei luba midagi, aga mine tea ...

Lõpetus

No mis siis nüüd veel kirjutamata jäi?!
Viimane päev enne kojusõitu oli pilvine ja lubati vihma. Papsil oli kange tahtmine uuesti botaanikaaeda minna, et ikka mõned puud piltidele saada. Nii me siis läksimegi.
Puud olid ikka tõesti erilised, aga nende nimed mind ei huvitanud.




Varsti hakkas vihma tibutama ja tuli palmimajja varju minna.

Näidati putuktoidulisi taimi.



Sellistel õitel ei ole ju ometi kahju oma elu jätta.
Ja see on vihmametsale tüüpiline pusa.



Need laternapostidena tunduvad sõnajalalised ei olnud ainukesed vaatamisväärsused. Vaatamata sadama hakanud tihedale vihmale kõndisime vapralt edasi ja pilte sai tehtud üsna rohkelt.

See pudelipuu oli nii jäme, et viiekesi ulatusime vaevalt ümbert kinni võtma. Kui me lõpuks läbi tugeva vihmasaju autoni jõudsime, olime keepidele vaatamata läbimärjad. See aga ei rikkunud meie ikka ja alati reibast tuju. Lõpetasime oma viimase sõidu, nagu juba traditsiooniks saanud, "hiina hümniga". Alates kolmandast ringteest enne koju jõudmist laulis igaüks kõvasti ja valesti oma lemmiklaulu. Sellise kisakooriga lõpetasime paljud oma sõidud.
Äralennu päevast Katre juba kirjutas. Lahkumised armsatest inimestest on ikka pisut nukrad. Olime veetnud imeilusa, koduselt mõnusa puhkuse. Aitäh!
Noh ja kaugel see Eestimaa suvigi siis enam on?!

Lendasime tunde üle Austraalia tühermaa, kus polnud näha muud kui kivikõrbe.

Aasia kohal loojus päike.

Aga see on juba Saku. (vist)

Sõit ei olnud meeldiv. Oli palju õhuauke, jalad jäid kangeks, selg väsis ära, hommik ei jõudnud ega jõudnud kohale. Siis lõpuks saime uuesti kogeda Frankfurdi lennujaama kõiki mõnusi, mis seisnesid selles, et mitte keegi mitte midagi ei tea ja kusagile juhatada ei oska. Et pole õigupoolest ühtegi pinginurgakest kus kolm tundi ootamisaega mööda saata.
See lennukiköks, mille peale meid lõpuks viidi, oli praktiliselt tühi , vast kümmekond reisijat. Aga sõitis ta õnneks päris vapralt ja maandus Tallinnas õigeaegselt. Siiski veidi vürtsi ka. Nimelt otsustati, et me oleme salakaubavedajate nägu ja nii saime oma kohvrid lahti pakkida. Ilmselt oli tollitöötajatel lihtsalt igav. Salakaubaks osutusid kellukesega pudeliavaja ja bumerangikujulised võtmehoidjad, mis peale ülevaatamist meile siiski alles jäid. Anni sõit venis aga veel viie tunni võrra pikemaks, nii et koju jõudis ta alles õhtul kella seitsmeks.
Kodus oli kõik korras. Kodu oli päris oma ja otsata armas. Oli kodune söök ja kodune voodi ja saun. Aga kõige toredam oli see, et ma jälle teadsin, kus miski asi asub. Käsi leidis eksimatult kohvitassi ja kartulikoorimisnoa.
Ja siia paneme nüüd punkti, sest see seiklus sai läbi.