Loomapark

Tänane atraktsioon oli loomapark, kus näidati kohalikke loomi-linde. Ma ei ole eriline looma-aia-fänn, aga korra tuli siiski kõik need kängud, jänesed ja muud imeloomad üle vaadata. Looduses ringikargavatena neid seni näha pole õnnestunud. Siin siis väikene valik nähtust:

Siis veel sisalikest krokodillini ja ämblikest madudeni. Lisaks muidugi suurel hulgal igasuguseid suuremaid ja väiksemaid linde.

Sealkandis olid jõulueelse rahetormi kahjustused veel selgelt näha. Enamus majade katuseid oli kilega kaetud, kuigi tegemist on kivikatustega. Raheterad olid olnud tennispalli suurused.

Koduse natüürmordiga tahtis Aare juhtida teie tähelepanu kurkide erilisele kujule. Viiekiloses kotis ei olnud ainsatki sirget kurki.

Argipäev

Argipäevast ei olegi nagu midagi kirjutada, pealegi kiirustame praegu linna, sest on lootustandvalt pilvine ilm. Hommseks koguneb siis vast jälle mingeid mullikesi. Andres, sul on super-ilusad pildid. Koduigatsus tuleb lausa peale, kui neid vaatad. Kes pole näinud, vaadake eelmistest kommentaaridest.

See on siis argipäev

ja see on tööpäev. Ajalehed on vaja enne laialijagamist pakkida.

Päris tore oli linnapeal lihtsalt niisama hulkuda. Selle pildiseeria pealkirjaks võiks olla - suured ahistavad pisikesi.

Hiinalinna väravas jäid pildile valged inimesed.

Mullimeister ja palju igasuguseid teisi tänava-esinejaid.

Orienteerumismäng südalinnas vahutava purskaevu ees.

Kaubandustänavate kirju elu.

Mõned vaatamisväärsused ka. Maria-katedraal

ja keskpargi purskaev.

IIgasuguseid skulptuure, nii vanu kui ka moodsaid, oli rohkesti. Ja nii see päevake sujus.

Turul ja Sinimägedes

Laupäev oli puhkepäev, käisime vaid turul ja siis korraks kesklinna nännilaadal. On ju aeg hakata kojutuleku peale mõtlema.

Kõigepealt toiduturg - rikkalik, lärmakas ja must, nagu lõunamaa turud ikka.

Aga käru sai kuhjaga täis , nii et lapsed pidid lõpuks maha kolima. Kõike ostetakse mitte kilode vaid kastidega ja vähemalt pooled neist viljadest on mulle tundmatud.

Naised sobrasid veidi ka kaltsuturul.

Kesklinnas toimub nädalavahetustel turistidele mõeldud käsitöö ja igasuguse muu nänni turg.

Pühapäev oli Indreku viimane puhkepäev ja seega tegime ka viimase suurema ühise sõidu. Seekord siis Sinimägedesse. See oli jälle selline koht, millest kirjutada ei oskagi, peab ise nägema. Tasase maa inimestele on mäed ikka alati muljet avaldanud, nii ka meile.

Üks vaade oli ilusam kui teine, eks vaadake ise.

Kõrgust oli umbes 1100 m, tegemist oli sügava oruga, mis oli tihedalt kaetud eukalüptimetsaga. Sealt tõusev eukalüpti aur muutis õhu sinakaks ja sealt siis nimetus Sinimäed.

Kõrged kaljused järsakud, mõned praegu küll vähese veega kosed ja koopad. Neid kaljunukke nimetati kolmeks õeks.

Matkarajad on kõik ilusasti tähistatud ja ohtlikud kohad aiakestega piiratud, aga treppe mis me üles-alla läbi kõndisime ei jõudnud küll üles lugeda.

Muljet avaldas sõnajalapuudest mets. Tükike dinosauruste ajast.

Homme algab argipäev. Indrek läheb tööle, lapsed ujumistrenni ja meie vist kohalikku kaubamajja. Juba mitu päeva ei ole merre saanud, ilm on pilvine.

Pealinnapäev

Seekord liikusime siis 300 km lõuna poole, pealinna Canberrasse.

Nüüd oli teeäärne maastik juba enam-vähem vastav meie ettekujutusele Austraaliast.

Kuna olin juba Katre kirjutisi sellest linnast lugenud, siis ei jäänud üle muud kui tõdeda, et on üks eriline linn tõesti. Palju avarust ja rohelust (sealhulgas ka lausa võsa). Suured uhked hooned, mis laiutavad sirgelt päikesekiirtena keskväljakult lähtuvate puiesteede ääres ja muidu ikka madalad elurajoonid.

Alustasime linna keskpunktist - parlamendihoonest.

Maja oli ringihulkuvaid turiste täis ja sellist muljet küll ei jäänud, et seal tööd ka tehtaks. Istungisaalid olid mõlemad tühjad.

Siis suundusime teadusmuuseumi, kus siis mitmesuguste viguritega tutvutud sai.

Labürint, kus kuulikesed üksteist mööda traatkonstruktsioone taga ajasid, köitis hulgaks ajaks meie tähelepanu.

Läbi pöörleva kaleidoskoobi kõndimine osutus üsna raskeks ja Katre kokakunsti tagajärgi imetlesime peeglist.

Edasi viis tee läbi saatkondade linnajao. No oli ikka igasuguseid!

Paapua rahvakunst ja

Uus-Meremaa lainelistest plekitükkidest lehmad. Kes kuidas ennast esitleda tahab.

Päeva lõpetasime kohalikus teletornis, mis tegelikult ei olnudki kõrge, aga asus lihtsalt kõrge mäe tipus,

kust avanes ilus vaade linnale.

Linnapäev

Linnale lähenesime seekord veidi teist teed mööda ja kõigepealt ületasime Sydney kõige suurema silla. Õigupoolest oli neid sildu seal üksteise kõrval ja otsas nii palju, et ega autoaknast õiget pilti ei saanudki.

Eesmärgiks oli hulkuda veidi lihtsalt linnavahel,

vaadata meremuuseumi ees olevaid laevu

ja külastada haikala.

Päris põnev oli seda veealust elu altpoolt vaadata.

Kuulasime-vaatasime ka kohaliku rahvuspilli digerido tutvustust. Priidul tuleb ikka veel kõvasti harjutada, et oma pillile ka selline mõnus jorin sisse saada.

Pisike puhkepaus ja siis koju tagasi.

Väljasõit lõuna suunas

Peale pisikest puhkepausi oli eile siis jälle täis tööpäev. Hommikul startisime umbes 150 km kaugusel lõunapool olevasse veeparki. Noh umbes nagu Serena, aga kõik lageda taeva all. Torud, jõed, lainebasseinid ja tohutu hulk rahvast. See inim-supp seal lainebaseinis oli ikka päris paks ja kirju. Päris mere lained on muidugi põnevamad, aga vahelduseks oli ka magedam vesi päris kosutav ja lastel tegevust rohkesti.

Tagasiteel otsustas Indrek sõita mööda rannaäärset teed, mis oli küll pikem ja keerulisem, aga see-eest väga huvitav. Tegelikult kipuvad ilusad vaated juba igapäevaseks muutuma, aga ikka ja jälle tuleb mingi üllatus. Seekord peatusime mingil, ilmselt laavakivist neemel, kuhu vesi oli uuristanud koopa, millest siis laine uhkelt üles pritsis.

Edasi kulges tee kõrge kaljuseina ja mere vahel. Kiirustasime, et jõuda päevavalgel 600 m pikkusele sillale, mis oli ehitatu merre, kuna vana kaljuserval kulgev tee oli liiklusele kitsaks jäänud. Vaade oli fantastiline, aga kuna peatuda ei olnud võimalik, siis saime pilti teha alles järgmise mäenuki otsast, aga selleks ajaks oli päike juba loojumas ja merelt tõusis tihe udu.

Pikal teel oli veidi aega ka põllumajanduslikel teemadel mõtiskleda. Minu ettekujutus oli selline, et ma näen tohutuid viljapuude välju, arbuusipõlde ja viinamarjaistandusi, aga tegelikult möödusid akna tagant rohelistel üksikute puudega mäenõlvadel tavalised musta-valgekirjud lehmakarjad.

Põldudel on näha erinevas mõõdus mais või suhkruroog. Mõni põld alles küntud, mõnel värske oras, mõni juba koristusküps - ilmselt tehakse siin külvamist-lõikamist läbisegi. Kaugelt vaadates on üldse kõik üsna tuttavlik. Teeäärne võsa näib lepavõsa moodi välja, sekka mõned hõbepajud(eukalüptid). Tõsi, tihti on näha ka raagus puid, mida mööda siis kassitapu sarnased siniste õitega ronitaimed end üles ajavad(tulekahjude jäljed). Lagedamatel rohumaadel kasvavad suured puud näivad tammede moodi, ainult et tüved on väha lühikesed ja jämedad kõverad oksad laiutavad kaugele paralleelselt maaga. Üsna tavaline, et nende all lösutavad lehmakarjad. Taimestik on muidugi väga eriline, aga ikka kipud otsima sarnasust endale tuttavate asjadega. On kuuse ja männi taolisi puid, aga seda ainult autoaknast vaadates. On sirelipuud ja must-miljon muud õitsvat asja. Kunagi võtan kätte ja teen ekstra-valiku nendest piltidest. Täna tuleb linnapäev.