Tavaline esmaspäev

Algas selle õppeaasta viimane koolinädal. Tunnistused said lapsed juba nädal varem kätte ja viimane on selline otste kokkutõmbamise nädal. Täna koristati klassiruumi. Iga laps pidi kaasa võtma niisked beebi-pepu-pühkimise lapid ja nendega siis pesti laudu, toole, kraanikausse jne. Vahepeal mängiti lauamänge ja siis jälle koristati. Ma ei kujuta küll hästi ette, kust leida ühes klassiruumis jõukohast koristustööd korraga 28-le esimese klassi õpilasele. Ka homme jätkuvad veel koristustööd. Täna said lapsed kätte ka oma vihikud, et neid siis kodustele näidata. Terve õppeaasta vältel ei tooda oma vihikuid koju ja vanemad saavad laste töid näha vaid paar korda aastas, kui on lahtiste uste päev. Kaks korda aastas on igal lapsevanemal õpetaja juures kümne minutiline kõnetund, kus saab kuulda lapse edusammudest ja küllap ka probleemidest. Kodutöid üldjuhul ei anta, või kui, siis lugemist. Koolipäev algab 8.30 ja kestab 15.00-ni. Kui vaja, võib juurde maksta ja saab jääda ka pikapäevarühma. Meie koolis on õppemaks+ igasugused lisamaksud( ekskursioonide ja ühisürituste eest, õpetajate lisatasudeks, õppematerjalide jaoks) umbes 12000 EEK. Lisaks veel koolivorm (suvine ja talvine), mustad kinnised kingad, valged sokid, spordivorm, kübar, koolikott, raamatukogukott. Kuigi igal nädalal nimetatakse ühte päeva spordipäevaks, siis tegelikult seal suurt midagi ei tehta ja kõik mammad veavad oma lapsi siis veel igasugustesse tasulistesse trennidesse.

Seda tänavat mööda läksime Itile kooli vastu. Umbes 15 minutit jalgsi minna.

Teeääres on mitmetel majadel müügisildid. Kas keegi soovib?

Selles koolis õpivad lapsed kuni kuuenda klassini. Iga klassi 3 paralleeli, igas klassis kuni 30 õpilast. Lisaks veel 3 komplekti eelkooli. Seal käivad siis viieaastased, kes järgmisel aastal esimesse klassi lähevad. Koolimaja õu on piiratud korraliku raudaiaga, mille väravad on lukus. Vanematel on erandjuhul varem kokkulepitud ajal võimalik minna vaid juhtkonna majja. Muidu ükski võõras territooriumile ega sealt ära ei pääse.

See pilt on tehtud läbi aiapulkade koolimaja peaväravast. Lapsed istuvad ja ootavad oma vanemaid.

Vanemad sõidavad autodega ette ja saavad oma lapse kätte, kusjuures autoakna peal on lapse nimi. See autorivi on nii pikk, et ulatub ümber terve kvartali ja põhjustab päris parajaid liiklusummikuid.

Meie kasutame tagaväravat. Seal ootavad mammad aia taga, kuni lapsed üle künka tulevad ja stardijoonele rivistuvad.

Siis tuleb õpetaja ja teeb värava lukust lahti ja kari pääseb välja.

Igaüks leiab oma, nii ka meie.

Väike kõhutäis kodus ja siis ujumistrenni. Hommikul juba käisime Arturiga väikeste trennis. Seal on ühel treeneril korraga neli mudilast. Tund kestab 30 minutit ja maksab 140 EEK. Kahjuks jäi fotokas koju ja pildid on tehtud ainult õhtupoolsest Iti tunnist. Tema grupis on korraga 8 last ja nende treener enam vees ei käi. Ma ei ole kahjuks käinud meie ujumistrennis, ega tea, kuidas seal õpetamine toimub, aga siin oli see 60- minutiline tund küll väga intensiivne. Krooli jalad lauaga, krool ühe käega lauaga, krool täies ilus ja krool paarilisega võidu. Igat harjutust 50 m. Kordus sama selili, konna ja liblikat. Kui kõik üksipulgi läbi oli harjutatud, tuli 100m kompleksi. Tõsi, viimane ots oli lubatud ujuda ka krooli, kui just liblikat ei jaksanud.

Siis veel stardihüpped ja kukerpalliga pöörded. Tulemused on fantastilised. Suvel ta ju alles sibas koerakest. Ja talle hirmsasti meeldib.

Lõpetuseks üks pilt sellest kuidas eukalüpt nahka vahetab.

Olümpiapark

Ilm oli pilves ja aegajalt sopsutas vihma. Olümpiapark asub suhteliselt linnaservas ja esialgu ei avaldanud see tehismaailm mulle erilist muljet. Tohutu suured kivisillutisega väljakud, hulk mitmesuguseid spordihalle ja staadioneid, mingi metallpostide mets ja kraanatornide moodi metallkonstruktsioonidel valgustuspostid.

Siis leidsime Erki Noole nime ja see metallpostide mets osutus lähemal vaatlusel ka päris huvitavaks.


Nimelt olid seal postidel mitmete alade olemus ja tulemuste tegelikus suuruses välja toodud. Kui kõrge on kõrgushüppe rekord, kui pikk kauguse ja kolmikhüppe tulemus jne. Need numbrid on ju teada, aga kui seisad seal ise kõrval, siis tunduvad inimvõimete piirid ikka üsna fantastilised.

Keset seda postimetsa oli katusealune, kus näidati ekraanidel sellist lühiülevaadet mängudest. Staadionitele niisama sisse ei saa ja väljapoolt ei oska ma midagi arvata. Olümpiaküla elamud olid küll päris kenad.

Käisime ka lähedal asuvas pargis, kus nädalavahetustel lastega inimesed aega veetmas käivad. Igal perel on oma piknikukott kaasas ja seal siis istutakse murul ja lastakse lastel mänguväljakul mängida. Neid mänguväljakuid on üldiselt üsna palju ja nad on mõeldud igas vanuses lastele. Ka kohe meie maja taga on üks ja täna hommikupoolikul peeti seal näiteks ühe lapse sünnipäeva. Võib-olla tänapäeva väikeste laste emad-isad käivad ka meil juba koos lastega mängimas, aga mina ei ole seda küll kunagi viitsinud, ega isegi tahta osanud. Istuda lihtsalt ja vaadata, kuidas lapsed mängivad ja seda mittemidagi-tegemist veel nautida, kui kogu aeg kummitavad mõttes tegemata tööd. Aga mänguväljakud on vahvad, isegi sai proovitud. muide kõik atraktsioonid on tehtud nii tugevad, et kannavad ka täisinimest. Ole ainult mees ja löö kaasa!

Rannailm

Eilne õhtupoolik möödus täielikus udus. Nii kui maha istusin, tahtsin magama jääda, aga Katre ei lubanud vaid vedas meid veel õhtusele jalutuskäigule. (Eks tal ole juba ajavahe võitmise kogemused olemas) Kui me siis peale kella kaheksat täielike laipadena koju jõudsime ja lõpuks siruli saime, õnnestus terve öö korralikult magada ja tänaseks oleme ilmselt juba kohalikus ajas sees. Kuna ilm oli ilus ja ilmateade kuulutab järgnevateks päevadeks vihma, siis tormasime kohe randa. Nagu ma aru olen saanud on kõik kohad siin umbes tunniajase autosõidu kaugusel. Meile valiti siis esimeseks tutvumiseks ookeaniga Palm Beach. See oli siis see sama kuulus Palm Beach, kus filmitakse "Kodus ja võõrsil" rannastseene. Minu suureks üllatuseks oli rand üsna hõredalt rahvastatud, aga lained olid päris uhked. Seal on selline jämedateraline punakas-kollane liiv ja ega kuiva rannariba kuigi laialt ei ole. Vesi läheb suhteliselt ruttu sügavaks ja vahused lained löövad aegajalt päris kõrgele. Paarist esimesest lainest õnnestus kuidagi läbi hüpata, aga siis tõmbas tagasivoolav vesi jalad alt ja järgmine käis sumaki üle pea. Vesi tundub sisse minnes jahedavõitu ja on väga soolane. Proovisime siis kohe ka seda lauaga sõitmist, aga algajate jaoks olid pisut liiga äkilised lained. Minul ei õnnestunud õiget hoogu sisse saada, aga Aare tegi paar päris mõnusat liugu. Kuna tuul oli tugev, siis ei saanud arugi, et päike oli juba liiga teinud. Peale paaritunnist müttamist tegime kerge lõuna mingi väga veidra puu all ja otsustasime siis eemalt paistva mäe otsa tuletorni juurde ronida. Tegelikult ega siin teab kui kõrgeid mägesid polegi. Umbes nagu joonistaks pisikese õhupalli peale Võrumaa ja puhuks siis palli korralikult täis. Sellised suured pehmed künkad mingist liiva- ja lubjakivi vahepealsest materjalist. Aga taimestik on vägev: kõik need, mida me kodus aknalaua peal suure vaevaga potitame-pillitame, kasvavad siin täieliku padrikuna. Kuna lapsed olid juba varem seal käinud, siis pidid nad nüüd meile kõik koopad ja käigud ette näitama. Alla tulime poolsaare teisele servale, kus vesi oli vaikne ja igasuguseid paate, purjelaudureid ja skuutreid täis. Kojusõit võttis jälle tunnikese. Sõita on siin ikka üsna veider. Kogu aeg tahaks röögatada, et kuhu sa nüüd pöörad, teised tulevad ju vastu. aga siis tuli meelde, et Ints on ju seda juba piisavalt kaua harjutanud ja minul pole mõtet autojuhtimisse sekkuda. Nüüd on õhtu käes, sool maha pestud ja kõhud täis. Eks näis, mis homne päev toob.

Reisiseiklused

Need kes tihti reisivad ei saa vast sellest aru, et kui sa pole ikka pea 20 aastat lennukiga sõitnud, siis avaldavad jälle muljet ka ülevalt vaadatud valged pilveväljad. Lend Frankfurti läks kiirelt ja rahulikult, aga maha tulles olid kõrvad nii kapitaalselt lukkus, et terve maapeal olemise aja (10 tundi) ma neid enam lahti ei saanudki.

Frankfurdi üldmulje oli niru. Kõigepealt see tohutu lennuväli: hall ja kõle tööstusmaastik, tohutu kappamine läbi pikkade peaaegu inimtühjade koridoride teadmata, kas ikka asja pärast kappad. Peale mitmeid küsimisi ja terminalide vahel seiklemist sai selgeks, et nii varakult ennast järgmisele lennule kirja panna ei saagi ja siis alustasime uut tiiru küsimusega, kuidas jõuda Frankfurdi kesklinna? Raudteejaama leidsime kergesti ja kohe oli ka rong tulemas, aga neid tuleb seal ju pidevalt ja mitmetest eri suundadest korraga. Muidugi õnnestus meil vale suuna peale ronida ja nii me siis sõitsime. Kesklinna pidi olema 5 peatusevahet. Peale kolmandat muutus ümbrus kuidagi väga niruks, hallid lagunenud tööstushooned jne. Tegime siis jälle suu lahti ja küsisime. No muidugi tuligi järgmises peatuses maha ronida ja vastassuunas sõitma hakata. Õnneks oli meil piisavalt aega ja ka piletikontroll ei sattunud meid kimbutama.

Frankfurdis olid vahtra otsas veel rohelised lehed

Mõned vanalinna majad

Kesklinnas sattusime jõululaadale, aga ilm kiskus jahedaks ja rahvast tui aina juurde ja varsti sai sellest melust villand.

Väike hõõgvein maitses õhtujaheduses mõnusalt

Sõitsime seiklusteta tagasi lennujaama ja leidsime raskusteta ka õige koha. Terve terminal oli täis mingeid valgetes hõlstides tõmmunahalisi inimesi, kes sagis niisama ringi, kes oli seinaäärde vaibakese maha pannud ja käputas seal palvetada.... Üldse süvendas see Frankfurdi "rahvastesõprus" minus rassistlikke tundeid. Kui see maailm ikka nii segamini peab elama, siis minul on küll aeg Võrumaale ära kolida, sinna vast veel niipea see õnn ei jõua. Muide mitmed nendest, kelle käest me oma seikluste ajal teed küsisime, olid venelased.

Edasi lendasime pikalt (12 tundi) ja vahemaansumine oli Singapuris.

Seal küll lennujaamast välja ei saanud, aga lennujaam ise jättis väga hea mulje. Maandumisel linna vaadates tundus nagu oleks vaheldumisi paigutatud Lasnamäe ja Nõmme, ja nii ikka kümneid kordi, kuni silmapiirini välja. Teine pool lennust oli õnneks kõigest 6 tundi ja varahommikuks jõudsime siis Sydneysse. Seal läks kõik üsna kiirelt ja ilma probleemideta, kui välja arvata see, et ma keelest ikka üldse aru ei saa. Nad kuidagi ludistavad seda inglist ja pealegi veel igaüks oma kodukandi murdes, nii et minusugusel algajal pole ilmselt lootustki siin ennast kellelegi arusaadavaks teha. Ja nüüd siis ka mõned pildid:

Kohtumine lennujaamas

Mõned linnavaated autoaknast

Sadamasild ehk Harbour Bridge

Üle silla

Aare leidis kohe tegevust

Kirjasaatja esimese õhinaga tööhoos