Reisiseiklused

Need kes tihti reisivad ei saa vast sellest aru, et kui sa pole ikka pea 20 aastat lennukiga sõitnud, siis avaldavad jälle muljet ka ülevalt vaadatud valged pilveväljad. Lend Frankfurti läks kiirelt ja rahulikult, aga maha tulles olid kõrvad nii kapitaalselt lukkus, et terve maapeal olemise aja (10 tundi) ma neid enam lahti ei saanudki.

Frankfurdi üldmulje oli niru. Kõigepealt see tohutu lennuväli: hall ja kõle tööstusmaastik, tohutu kappamine läbi pikkade peaaegu inimtühjade koridoride teadmata, kas ikka asja pärast kappad. Peale mitmeid küsimisi ja terminalide vahel seiklemist sai selgeks, et nii varakult ennast järgmisele lennule kirja panna ei saagi ja siis alustasime uut tiiru küsimusega, kuidas jõuda Frankfurdi kesklinna? Raudteejaama leidsime kergesti ja kohe oli ka rong tulemas, aga neid tuleb seal ju pidevalt ja mitmetest eri suundadest korraga. Muidugi õnnestus meil vale suuna peale ronida ja nii me siis sõitsime. Kesklinna pidi olema 5 peatusevahet. Peale kolmandat muutus ümbrus kuidagi väga niruks, hallid lagunenud tööstushooned jne. Tegime siis jälle suu lahti ja küsisime. No muidugi tuligi järgmises peatuses maha ronida ja vastassuunas sõitma hakata. Õnneks oli meil piisavalt aega ja ka piletikontroll ei sattunud meid kimbutama.

Frankfurdis olid vahtra otsas veel rohelised lehed

Mõned vanalinna majad

Kesklinnas sattusime jõululaadale, aga ilm kiskus jahedaks ja rahvast tui aina juurde ja varsti sai sellest melust villand.

Väike hõõgvein maitses õhtujaheduses mõnusalt

Sõitsime seiklusteta tagasi lennujaama ja leidsime raskusteta ka õige koha. Terve terminal oli täis mingeid valgetes hõlstides tõmmunahalisi inimesi, kes sagis niisama ringi, kes oli seinaäärde vaibakese maha pannud ja käputas seal palvetada.... Üldse süvendas see Frankfurdi "rahvastesõprus" minus rassistlikke tundeid. Kui see maailm ikka nii segamini peab elama, siis minul on küll aeg Võrumaale ära kolida, sinna vast veel niipea see õnn ei jõua. Muide mitmed nendest, kelle käest me oma seikluste ajal teed küsisime, olid venelased.

Edasi lendasime pikalt (12 tundi) ja vahemaansumine oli Singapuris.

Seal küll lennujaamast välja ei saanud, aga lennujaam ise jättis väga hea mulje. Maandumisel linna vaadates tundus nagu oleks vaheldumisi paigutatud Lasnamäe ja Nõmme, ja nii ikka kümneid kordi, kuni silmapiirini välja. Teine pool lennust oli õnneks kõigest 6 tundi ja varahommikuks jõudsime siis Sydneysse. Seal läks kõik üsna kiirelt ja ilma probleemideta, kui välja arvata see, et ma keelest ikka üldse aru ei saa. Nad kuidagi ludistavad seda inglist ja pealegi veel igaüks oma kodukandi murdes, nii et minusugusel algajal pole ilmselt lootustki siin ennast kellelegi arusaadavaks teha. Ja nüüd siis ka mõned pildid:

Kohtumine lennujaamas

Mõned linnavaated autoaknast

Sadamasild ehk Harbour Bridge

Üle silla

Aare leidis kohe tegevust

Kirjasaatja esimese õhinaga tööhoos