Teekond algas tihedas liikluses.
Esimene peatus NelsonBay liivadüünides.
Kõrged liivaluited nii kaugele kui silm ulatas. Nagu kõrb, aga ülevalt luiteharjalt paistis meri. Ja mingi imelik heli. Selline kriuks, nagu Losti filmis. Nagu otsiks keegi vana pikalaine raadioga õiget kanalit. Päris kõhedaks võttis. Hiljem kuulsime seda ka vihmametsas ja ilmselt oli tegemist mingi linnuga. Üldse on loodus siin jube lärmakas. Mere müha on nii tugev, nagu seisaksid raudtee ääres, kus sõidab lõputu rong ja sirtsude sirin on nagu lõigataks kreissaega pidevalt puid. Lisaks veel linnud, kes krigisevad, näuvad, luristavad ja jumal teab veel mida. Mida ilusam lind, seda jubedam hääl. Punkt kell kuus alustab see kisakoor ja tõmbab täiest kõrist kuni päikeseloojakuni. Õhtuks jõudsime kämpingusse. Suur maa-ala oli täis kõikvõimalikke majakesi, vagunelamuid ja telke. Minu jaoks oli jälle huvitav, sest pole varem sellises kohas käinud. Seal oli ikka väga kirju seltskond: kes oli tulnud jõule pidama koos kuuse ja tulevärgiga, kes suvitas pikemat aega ja kes tuli vaid üheks ööks. Jõrgmisel hommikul sõitsime edasi ja esimese peatuse tegime Port Macquairie vihmametsas. Sellest sai pilte hulgim, siin üks tüüpiline puu.
Siis külastasime South West Rocksi vanglat.
sellist vaadet juba igal vangil pole.
Tegelikult oli see nagu rohkem turistide jaoks mõeldudki, aga mingi ettekujutuse siiski sai. Lisaks mõned rannas käigud ja jälle ööbima. Seekord oli rahvast rohkem liikvel. Oli ju jõululaupäeva õhtu ja pimeda hakul sõitis laagris muruniidukiga ringi jõuluvana, kes lastele komme loopis. Elevust kui palju!
Teisipäevase päeva veetsime Surfers Paradiseis. Tohutu pikk liivarand, kõik majad on hotellid.
Aga ilm oli kohaliku inimesejaoks ilmselt külm ja rand üsna tühi. Meie müttasime mõnuga. Kuna kogu sõit kulges mööda rannikut, siis käisime ikka iga natukese aja tagant vees. Isegi mina hakkan juba selle soolveega leppima. Kõik oli kena, seni kuni hakkasime toidupoodi otsima. Oli ju jõulu esimene püha ja kõik poed kinni. Saiapätsi ja vorstijupi saime mingist avarii-poekesest ikka kätte, aga mis kõige hullem, mehed jäid õlleta! Sõitsime sihtpunkti ja jälle ööbima.
Sellest putkast sai meie kodu tervelt kolmeks ööks.
Kaks järgmist päeva veetsime lastega Dream Worlt´i lõbustuspargis
Papsi kuulutasime tagaotsitavaks,
Anni panime mehele 
ja siis asusime kogu potikoormaga tagasiteele.
Kõige võimsama mulje jättis ByronBay tuletorn Austraalia kõige idapoolsemal neemel.
Viimane ööbimine oli pisikese külakese Wardelli karavan-pargis, kus põhiprobleemiks oli laste peitmine. Öömaja oli mõeldud neljale inimesele, aga meid oli ju seitse. Nii pididki lapsed ja Anni sisse ja välja sõites pingi alla pugema. Kuna peremees oli väga hoolitsev ja laager väike, siis ei saanudki nad terve õhtu putkast välja.Viimasel sõidupäeval tutvusime põllumajandusega,
vaatasime merd,
mõõtsime varju pikkust,
ei julgenud siseneda mingitest gladiooli ja iirisetaolisest lillest moodustatud labürinti
ja keskööks jõudsime koju.
4 comments:
Sinu juttu lugedes saab paraja suutäie naerda:)))) nii humoorikas. Lisan selle laste peitmise jutu juurde, et kuna majakeste hind on toodud kahele ja iga lisainimene maksab, siis moodustas meie reisiseltskonna üümaja bronnides vaid 4täiskasvanut:))) Kuna karavanipargid on suured ja inimesed seal anonüümsed, siis pole probleemi meil oma lastega seal hiljem sisse sulanduda, sest tegelikult pole omanikel mingit ülevaadet, et kes ja kui palju. Vat olime jah petturid! Aga esiteks ei võetud meid kusagil jutule, kui tahtsime üht majakest seitsme peale, sest turvalisuse pärast ei saa üle 5-6 inimese majas ööbida. Meie aga mahtusime ilusti ära, vajadusel puhusime ühe madratsi täis. Tavaliselt oli majakeses üks kaheinimesevoodi ja narivoodi kahele. Dreamworldis oli nari neljale inimesele ja Arturile tegime tekkidest aseme ühe narivoodi alla:))) Ei saa kurta magamistingimuste üle:)
Nii et vaid kaks ööd olime telgis, aga kui majake oli saadaval, siis eelistasime seda. Tegelikult oli ka asi selles, et öösiti sadas ja siis oleks telgis üsna ebamugav olla.
Ja nagu näete pildilt, siis istekohad bussis jagunesid nii - Ints roolis, mina kaardilugejana kõrval. Aare kahe lapse vahel keskel ja Anni ja Kersti tagaistmel. Aare oli kahe tule vahel:)))))) Kõigele lisaks oli ta ka snäki edasi ulataja, laste teenendaja ja tagatipuks pidi ka Arturi talda mudima, kui too ükskord tahtis mõnuledes magama jääda.
Ihihiii! Väga lahe, oleks nagu ise reisil... lõbusal reisil käinud!
Jah, see ei ole meri, mis vaikselt loksub. Ookean on võimas! Uskumatu! Mul võttis ka tükk aega, kuniks mere asemel asja õigesti hakkasin nimetama - ookean!
Ja kas Aare käes on õlu sellel autopildil? Meil siin küll ei tohi lahtine alkohol salongis olla! Vat tuleb politsei, siis on! :)
Vari... nojah, päike paistab laeast!
Post a Comment