Eriline aastavahetus

Peale pikki arutelusi, kuidas aastat vahetada, jõudsime siiski järeldusele, et tuleb see kuulus Sydney ilutulestik ära vaadata. Kuna kuuldused tohututest tunglevatest rahvamassidest meid veidi hirmutasid, siis otsustasime pisut kaugema, loomaaia taguse neemetipu kasuks, kust sild ja suur osa kesklinna ikka ilusasti näha oli.

Teele asusime umbes kell 11 hommikul. Pakkisime kogu oma varanduse ( täispuhutavad madratsid, magamiskotid, toidukraami, külmutatud õlled, sudokud ja ristsõnad) algul bussi ja hiljem kahte titekärusse. Bussiga saime sõita umbes 1 km kaugusele sihtpunktist ja edasi matkasime oma potikoormaga jalgsi. Tegemist oli üpris loodusliku pargiga. Kallas kujutas endast paarikümne meetri kõrgust kivist nõlva, kus siiski paaris kohas oli ka kitsuke liivariba.

Ühele neist siis maandusimegi.

Vaatamata varajasele kellaajale vooris rahvast juba pidevalt, kõigil oma kotid ja külmakastid kaasas. Olime siiski üsna aegsasti platsis ja saime oma laagri üles lüüa. Päev tõotas tulevat pikk ja palav. Oli ju vaja päikest "nautida" tervelt 8 tundi. Õnneks oli võimalik ennast vees jahutada, kuigi ega see päris hea supluskoht ei olnud.

Ajaviiteks sai tehtud väike jalutuskäik neeme tippu ja seal oli rahvastikutihedus ikka tublisti suurem. Lisaks veel need, kes piki randa kivisel järsakul endale istumis- või õigemini pikutamiskoha olid leidnud. Kõik see tuletas kangesti meelde laulupidu.

Kella 8 paiku vajus päike siiski silmapiiril olevate kõrghoonete taha ja sai veidi mõnusamalt hingata.

Kella 9-st algas esimene, niinimetatud perede tulevärk ja minu suureks üllatuseks läksid peale seda siiski paljud ära. Aga kohe haarasid tühjaks jäänud kohad uued massid. Järgnes 3 tundi ootamist pimeduses: soe tuuleõhk, tähistaevas, lennukite tuled, laevukestelt kostev muusika, linna tuledesäras panoraam. Igatahes väga romantiline oli seal lesida.

Tulvärki ennast ei oskagi kirjeldada, seda peab nägema. Kohe peale lõppu algas aga uus rahvaste ränne. Seekord siis vastassuunas. See jättis küll mingi palverändurite voori mulje. Kõik veidi väsinud ja räsitud, tassides uniseid lapsi ja vedades järele koormakärusid. Autod olid ju pargitud kilomeetrite kaugusele, tee läks pidevalt ülesmäge ja algul veel paarikümne meetri jagu suhteliselt konarlikke ja pimedaid treppe. Autoni jõudes leemetasime higist, aga 1,5-tunnine kojusõit ootas veel ees. Peab siiski ütlema, et elamus kogu sellest melust oli pingutamist väärt. Hetk enne ilutulestiku algust.

Ilusat uue aasta algust teile kõigile!