Eilne õhtupoolik möödus täielikus udus. Nii kui maha istusin, tahtsin magama jääda, aga Katre ei lubanud vaid vedas meid veel õhtusele jalutuskäigule. (Eks tal ole juba ajavahe võitmise kogemused olemas) Kui me siis peale kella kaheksat täielike laipadena koju jõudsime ja lõpuks siruli saime, õnnestus terve öö korralikult magada ja tänaseks oleme ilmselt juba kohalikus ajas sees. Kuna ilm oli ilus ja ilmateade kuulutab järgnevateks päevadeks vihma, siis tormasime kohe randa. Nagu ma aru olen saanud on kõik kohad siin umbes tunniajase autosõidu kaugusel. Meile valiti siis esimeseks tutvumiseks ookeaniga Palm Beach. See oli siis see sama kuulus Palm Beach, kus filmitakse "Kodus ja võõrsil" rannastseene. Minu suureks üllatuseks oli rand üsna hõredalt rahvastatud, aga lained olid päris uhked. Seal on selline jämedateraline punakas-kollane liiv ja ega kuiva rannariba kuigi laialt ei ole. Vesi läheb suhteliselt ruttu sügavaks ja vahused lained löövad aegajalt päris kõrgele. Paarist esimesest lainest õnnestus kuidagi läbi hüpata, aga siis tõmbas tagasivoolav vesi jalad alt ja järgmine käis sumaki üle pea. Vesi tundub sisse minnes jahedavõitu ja on väga soolane. Proovisime siis kohe ka seda lauaga sõitmist, aga algajate jaoks olid pisut liiga äkilised lained. Minul ei õnnestunud õiget hoogu sisse saada, aga Aare tegi paar päris mõnusat liugu. Kuna tuul oli tugev, siis ei saanud arugi, et päike oli juba liiga teinud. Peale paaritunnist müttamist tegime kerge lõuna mingi väga veidra puu all ja otsustasime siis eemalt paistva mäe otsa tuletorni juurde ronida. Tegelikult ega siin teab kui kõrgeid mägesid polegi. Umbes nagu joonistaks pisikese õhupalli peale Võrumaa ja puhuks siis palli korralikult täis. Sellised suured pehmed künkad mingist liiva- ja lubjakivi vahepealsest materjalist. Aga taimestik on vägev: kõik need, mida me kodus aknalaua peal suure vaevaga potitame-pillitame, kasvavad siin täieliku padrikuna. Kuna lapsed olid juba varem seal käinud, siis pidid nad nüüd meile kõik koopad ja käigud ette näitama. Alla tulime poolsaare teisele servale, kus vesi oli vaikne ja igasuguseid paate, purjelaudureid ja skuutreid täis. Kojusõit võttis jälle tunnikese. Sõita on siin ikka üsna veider. Kogu aeg tahaks röögatada, et kuhu sa nüüd pöörad, teised tulevad ju vastu. aga siis tuli meelde, et Ints on ju seda juba piisavalt kaua harjutanud ja minul pole mõtet autojuhtimisse sekkuda. Nüüd on õhtu käes, sool maha pestud ja kõhud täis. Eks näis, mis homne päev toob.
6 comments:
väga põnev lugemine. Ja kas saitegi ajavahest tühise ööga üle ainult?
Ja-jah, täna oli täiesti normaalne päev. Praegu on kell 11 ja kobime magama.
Sa oled ikka nii usin kirjasaatja, et ma võin oma blogisse kirjutamise päris unustusse jätta:)))) lugege kõik siit!
Ja loodetavasti jagub kirjutamise innustust kauaks!
Mitu masinakirja märki Kersti minutis trükib? Pikk jutt näitab väga heale masinakirja oskusele!
Tahaks manitseda päikse eest, aga kus sa eestlast, kes tuleb päiksepatareisid laadima ikka tagasi hoiad. Kui aga mind kuulatakse, siis ütlen, et pange kindlasti päiksekreem peale! Alati ja kui väljas olete siis mitu korda lausa päevas!
Minul on päiksekahjustused näos ja ei soovita kellegile!
Kusjuures päikesekreem oli peal, aga eks seda tuleb uuendada kogu aeg. Nii oligi, et peale ujumist ei saand uuesti peale pandud. Päike on siin väga intensiivne ja Austraalias esineb kõige rohkem nahavähki... Kahjuks on siin UV kiirgus väga kõrge. Ma ei mäleta, mis see protsent on, aga ennustatakse, et praegustest koolinoortest suur osat on 40-aastaselt nahavähi saanud.
Kyll on ilusad, nautimisväärsed paigad! Kui lained ei vii lapsi merele kaasa! Pange pikkadevarrukatega riided peale!
Post a Comment