Päev koobastes

Sõit Sinimägede koobastesse oli ise juba üsna kõhedust tekitav. Kitsuke mägitee lookles mööda mäenõlvi pikalt sinka-vinka ja kord ühes kord teises küljes haigutas kuristik. Õnneks oli liiklus korraldatud nii, et vastassuunas siiski keegi sõita ei saanud, aga meie seda muidugi ei teadnud ja igas kurvis tänasime õnne, et ühtegi masinat vastu ei tulnud. Ma mäletan küll, et kunagine sõit Krimmis Ritsa järve äärde oli veel jubedam, sest seal olid lisaks hullumeelsele kohalikule bussijuhile veel ka paljad kaljuseinad. Siin olid nõlvadel siiski puud ja sõitsime ikka suhteliselt tasapisi, aga kõhe oli siiski.

Sissepääs oli küllaltki kitsas ja pime.

Sees avanesid imeilusad vaated, valgus, muusika...

Kokku tuli üle 900 trepiastme.

Tänu Katrelt laenatud vanadele prillidele sain minagi asjast osa. Aga kirjatöö tegemiseks need siiski ei sobi, pea hakkab valutama.

Rannapäev

Nagu näha juuresolevalt pildilt, osutus tänase ranna valik valeks ja see lõbu läks üsna kalliks maksma. Järsu kaldaga rannas olid eriliselt salakavalad lained. Vaatasin kohe algul, et ega ei julgegi minna. Siis mõtlesin, et ikka esimesse lainesse võiks minna, teised kõik ju hulpisid rõõmsalt vees. Isegi mõned väikesed lapsed. Aga siis tuli üheksas laine ja leidsin end kõhuli liivalt, püksid liiva täis, tiss ripakil ja ilma prillideta. Pildile see õnneks ei jäänud. Nii et enam minust kirjutajat ei ole enne kui kodunt vanad prillid järele saadetakse, pimeda inimese asi.
Õhtul sai siis lohutuseks kooki ja kõike muud.

Loomapark

Tänane atraktsioon oli loomapark, kus näidati kohalikke loomi-linde. Ma ei ole eriline looma-aia-fänn, aga korra tuli siiski kõik need kängud, jänesed ja muud imeloomad üle vaadata. Looduses ringikargavatena neid seni näha pole õnnestunud. Siin siis väikene valik nähtust:

Siis veel sisalikest krokodillini ja ämblikest madudeni. Lisaks muidugi suurel hulgal igasuguseid suuremaid ja väiksemaid linde.

Sealkandis olid jõulueelse rahetormi kahjustused veel selgelt näha. Enamus majade katuseid oli kilega kaetud, kuigi tegemist on kivikatustega. Raheterad olid olnud tennispalli suurused.

Koduse natüürmordiga tahtis Aare juhtida teie tähelepanu kurkide erilisele kujule. Viiekiloses kotis ei olnud ainsatki sirget kurki.

Argipäev

Argipäevast ei olegi nagu midagi kirjutada, pealegi kiirustame praegu linna, sest on lootustandvalt pilvine ilm. Hommseks koguneb siis vast jälle mingeid mullikesi. Andres, sul on super-ilusad pildid. Koduigatsus tuleb lausa peale, kui neid vaatad. Kes pole näinud, vaadake eelmistest kommentaaridest.

See on siis argipäev

ja see on tööpäev. Ajalehed on vaja enne laialijagamist pakkida.

Päris tore oli linnapeal lihtsalt niisama hulkuda. Selle pildiseeria pealkirjaks võiks olla - suured ahistavad pisikesi.

Hiinalinna väravas jäid pildile valged inimesed.

Mullimeister ja palju igasuguseid teisi tänava-esinejaid.

Orienteerumismäng südalinnas vahutava purskaevu ees.

Kaubandustänavate kirju elu.

Mõned vaatamisväärsused ka. Maria-katedraal

ja keskpargi purskaev.

IIgasuguseid skulptuure, nii vanu kui ka moodsaid, oli rohkesti. Ja nii see päevake sujus.

Turul ja Sinimägedes

Laupäev oli puhkepäev, käisime vaid turul ja siis korraks kesklinna nännilaadal. On ju aeg hakata kojutuleku peale mõtlema.

Kõigepealt toiduturg - rikkalik, lärmakas ja must, nagu lõunamaa turud ikka.

Aga käru sai kuhjaga täis , nii et lapsed pidid lõpuks maha kolima. Kõike ostetakse mitte kilode vaid kastidega ja vähemalt pooled neist viljadest on mulle tundmatud.

Naised sobrasid veidi ka kaltsuturul.

Kesklinnas toimub nädalavahetustel turistidele mõeldud käsitöö ja igasuguse muu nänni turg.

Pühapäev oli Indreku viimane puhkepäev ja seega tegime ka viimase suurema ühise sõidu. Seekord siis Sinimägedesse. See oli jälle selline koht, millest kirjutada ei oskagi, peab ise nägema. Tasase maa inimestele on mäed ikka alati muljet avaldanud, nii ka meile.

Üks vaade oli ilusam kui teine, eks vaadake ise.

Kõrgust oli umbes 1100 m, tegemist oli sügava oruga, mis oli tihedalt kaetud eukalüptimetsaga. Sealt tõusev eukalüpti aur muutis õhu sinakaks ja sealt siis nimetus Sinimäed.

Kõrged kaljused järsakud, mõned praegu küll vähese veega kosed ja koopad. Neid kaljunukke nimetati kolmeks õeks.

Matkarajad on kõik ilusasti tähistatud ja ohtlikud kohad aiakestega piiratud, aga treppe mis me üles-alla läbi kõndisime ei jõudnud küll üles lugeda.

Muljet avaldas sõnajalapuudest mets. Tükike dinosauruste ajast.

Homme algab argipäev. Indrek läheb tööle, lapsed ujumistrenni ja meie vist kohalikku kaubamajja. Juba mitu päeva ei ole merre saanud, ilm on pilvine.

Pealinnapäev

Seekord liikusime siis 300 km lõuna poole, pealinna Canberrasse.

Nüüd oli teeäärne maastik juba enam-vähem vastav meie ettekujutusele Austraaliast.

Kuna olin juba Katre kirjutisi sellest linnast lugenud, siis ei jäänud üle muud kui tõdeda, et on üks eriline linn tõesti. Palju avarust ja rohelust (sealhulgas ka lausa võsa). Suured uhked hooned, mis laiutavad sirgelt päikesekiirtena keskväljakult lähtuvate puiesteede ääres ja muidu ikka madalad elurajoonid.

Alustasime linna keskpunktist - parlamendihoonest.

Maja oli ringihulkuvaid turiste täis ja sellist muljet küll ei jäänud, et seal tööd ka tehtaks. Istungisaalid olid mõlemad tühjad.

Siis suundusime teadusmuuseumi, kus siis mitmesuguste viguritega tutvutud sai.

Labürint, kus kuulikesed üksteist mööda traatkonstruktsioone taga ajasid, köitis hulgaks ajaks meie tähelepanu.

Läbi pöörleva kaleidoskoobi kõndimine osutus üsna raskeks ja Katre kokakunsti tagajärgi imetlesime peeglist.

Edasi viis tee läbi saatkondade linnajao. No oli ikka igasuguseid!

Paapua rahvakunst ja

Uus-Meremaa lainelistest plekitükkidest lehmad. Kes kuidas ennast esitleda tahab.

Päeva lõpetasime kohalikus teletornis, mis tegelikult ei olnudki kõrge, aga asus lihtsalt kõrge mäe tipus,

kust avanes ilus vaade linnale.