Eriline aastavahetus

Peale pikki arutelusi, kuidas aastat vahetada, jõudsime siiski järeldusele, et tuleb see kuulus Sydney ilutulestik ära vaadata. Kuna kuuldused tohututest tunglevatest rahvamassidest meid veidi hirmutasid, siis otsustasime pisut kaugema, loomaaia taguse neemetipu kasuks, kust sild ja suur osa kesklinna ikka ilusasti näha oli.

Teele asusime umbes kell 11 hommikul. Pakkisime kogu oma varanduse ( täispuhutavad madratsid, magamiskotid, toidukraami, külmutatud õlled, sudokud ja ristsõnad) algul bussi ja hiljem kahte titekärusse. Bussiga saime sõita umbes 1 km kaugusele sihtpunktist ja edasi matkasime oma potikoormaga jalgsi. Tegemist oli üpris loodusliku pargiga. Kallas kujutas endast paarikümne meetri kõrgust kivist nõlva, kus siiski paaris kohas oli ka kitsuke liivariba.

Ühele neist siis maandusimegi.

Vaatamata varajasele kellaajale vooris rahvast juba pidevalt, kõigil oma kotid ja külmakastid kaasas. Olime siiski üsna aegsasti platsis ja saime oma laagri üles lüüa. Päev tõotas tulevat pikk ja palav. Oli ju vaja päikest "nautida" tervelt 8 tundi. Õnneks oli võimalik ennast vees jahutada, kuigi ega see päris hea supluskoht ei olnud.

Ajaviiteks sai tehtud väike jalutuskäik neeme tippu ja seal oli rahvastikutihedus ikka tublisti suurem. Lisaks veel need, kes piki randa kivisel järsakul endale istumis- või õigemini pikutamiskoha olid leidnud. Kõik see tuletas kangesti meelde laulupidu.

Kella 8 paiku vajus päike siiski silmapiiril olevate kõrghoonete taha ja sai veidi mõnusamalt hingata.

Kella 9-st algas esimene, niinimetatud perede tulevärk ja minu suureks üllatuseks läksid peale seda siiski paljud ära. Aga kohe haarasid tühjaks jäänud kohad uued massid. Järgnes 3 tundi ootamist pimeduses: soe tuuleõhk, tähistaevas, lennukite tuled, laevukestelt kostev muusika, linna tuledesäras panoraam. Igatahes väga romantiline oli seal lesida.

Tulvärki ennast ei oskagi kirjeldada, seda peab nägema. Kohe peale lõppu algas aga uus rahvaste ränne. Seekord siis vastassuunas. See jättis küll mingi palverändurite voori mulje. Kõik veidi väsinud ja räsitud, tassides uniseid lapsi ja vedades järele koormakärusid. Autod olid ju pargitud kilomeetrite kaugusele, tee läks pidevalt ülesmäge ja algul veel paarikümne meetri jagu suhteliselt konarlikke ja pimedaid treppe. Autoni jõudes leemetasime higist, aga 1,5-tunnine kojusõit ootas veel ees. Peab siiski ütlema, et elamus kogu sellest melust oli pingutamist väärt. Hetk enne ilutulestiku algust.

Ilusat uue aasta algust teile kõigile!

Reisimullid

Nüüd siis lühiülevaade meie nädalasest reisist. Sõitsime umbes 1000 km mööda rannikut Sydneyst põhja poole.

Teekond algas tihedas liikluses.


Esimene peatus NelsonBay liivadüünides.






Kõrged liivaluited nii kaugele kui silm ulatas. Nagu kõrb, aga ülevalt luiteharjalt paistis meri. Ja mingi imelik heli. Selline kriuks, nagu Losti filmis. Nagu otsiks keegi vana pikalaine raadioga õiget kanalit. Päris kõhedaks võttis. Hiljem kuulsime seda ka vihmametsas ja ilmselt oli tegemist mingi linnuga. Üldse on loodus siin jube lärmakas. Mere müha on nii tugev, nagu seisaksid raudtee ääres, kus sõidab lõputu rong ja sirtsude sirin on nagu lõigataks kreissaega pidevalt puid. Lisaks veel linnud, kes krigisevad, näuvad, luristavad ja jumal teab veel mida. Mida ilusam lind, seda jubedam hääl. Punkt kell kuus alustab see kisakoor ja tõmbab täiest kõrist kuni päikeseloojakuni. Õhtuks jõudsime kämpingusse. Suur maa-ala oli täis kõikvõimalikke majakesi, vagunelamuid ja telke. Minu jaoks oli jälle huvitav, sest pole varem sellises kohas käinud. Seal oli ikka väga kirju seltskond: kes oli tulnud jõule pidama koos kuuse ja tulevärgiga, kes suvitas pikemat aega ja kes tuli vaid üheks ööks. Jõrgmisel hommikul sõitsime edasi ja esimese peatuse tegime Port Macquairie vihmametsas. Sellest sai pilte hulgim, siin üks tüüpiline puu.

Siis külastasime South West Rocksi vanglat.

sellist vaadet juba igal vangil pole.

Olime poolel teel. Ööbisime seekord telgis, sest kõik majakesed olid kinni. Huvitav oli see, et nii kui pimedaks läks kadusid kõik inimesed oma urgudesse ja kella kümnest valitses kõigis neis laagrites täielik öörahu. Üldse ei ole siin kuulnud, et kusagil raadio mängiks või muidu mingit lärmi tehtaks. Loodus lärmab, aga inimesi nagu ei olekski. Järgmist päeva alustasime banaaniistanduses.



Tegelikult oli see nagu rohkem turistide jaoks mõeldudki, aga mingi ettekujutuse siiski sai. Lisaks mõned rannas käigud ja jälle ööbima. Seekord oli rahvast rohkem liikvel. Oli ju jõululaupäeva õhtu ja pimeda hakul sõitis laagris muruniidukiga ringi jõuluvana, kes lastele komme loopis. Elevust kui palju!
Teisipäevase päeva veetsime Surfers Paradiseis. Tohutu pikk liivarand, kõik majad on hotellid.





Aga ilm oli kohaliku inimesejaoks ilmselt külm ja rand üsna tühi. Meie müttasime mõnuga. Kuna kogu sõit kulges mööda rannikut, siis käisime ikka iga natukese aja tagant vees. Isegi mina hakkan juba selle soolveega leppima. Kõik oli kena, seni kuni hakkasime toidupoodi otsima. Oli ju jõulu esimene püha ja kõik poed kinni. Saiapätsi ja vorstijupi saime mingist avarii-poekesest ikka kätte, aga mis kõige hullem, mehed jäid õlleta! Sõitsime sihtpunkti ja jälle ööbima.

Sellest putkast sai meie kodu tervelt kolmeks ööks.




Kaks järgmist päeva veetsime lastega Dream Worlt´i lõbustuspargis


Papsi kuulutasime tagaotsitavaks,

Anni panime mehele
ja siis asusime kogu potikoormaga tagasiteele.

Kõige võimsama mulje jättis ByronBay tuletorn Austraalia kõige idapoolsemal neemel.



Viimane ööbimine oli pisikese külakese Wardelli karavan-pargis, kus põhiprobleemiks oli laste peitmine. Öömaja oli mõeldud neljale inimesele, aga meid oli ju seitse. Nii pididki lapsed ja Anni sisse ja välja sõites pingi alla pugema. Kuna peremees oli väga hoolitsev ja laager väike, siis ei saanudki nad terve õhtu putkast välja.
Viimasel sõidupäeval tutvusime põllumajandusega,

vaatasime merd,

mõõtsime varju pikkust,

ei julgenud siseneda mingitest gladiooli ja iirisetaolisest lillest moodustatud labürinti


ja keskööks jõudsime koju.

Palav jõululehvitus teile kõigile!

Eilsed pildid

Anni kool


Koridorid

Bussiootamise rajad, kus istutakse ja oodatakse

Midagi aula taolist
Läbi ukseklaasi klassidest tehtud pildid ei tulnud välja.
Õhtu tornis:





Täna käisime väliujulas. Tundub, et nüüd läheb palavaks.

Täna õhtul ootame jõuluvana, sest homme hommikul stardime reisile. Nii et nädalapäevad oleme nüüd ära ja mingeid pikki jutte enne ei tule kui tagasi jõuame. Kui õnnestub, siis mingeid teateid ehk ikka saadame.

Viimane koolipäev

Hommikupoolikul käisime Anni koolis tunnistuse järel ja saime ka veidi ringi vaadata, aga tunnistus oli juba posti pandud ja selle saime kätte õhtul koju tulles. Pealelõunal käisime Itil koolis vastas ja kuna oli viimane päev, siis saime ka seal veidi ringi kõndida. Õhtu veetsime Sydney kõige kõrgemas tornis 250 meerti kõrgusel. Läksime meelega õhtul, et jõuaks ka päikeseloojangu ära oodata ja tuledes linna näha. Päris pimedat ei jaksanudki ära oodata, aga ilus oli niigi. Ja otsa ja ääreta, igas suunas ulatus linn silmapiiri taha. Kuna õhtu on hiline ja piltide panek võtab hulga aega, siis jätan selle homme hommikuks.

Kodune kolmapäev

Tänane päev algas Iti toidukoti pakkimisega



Siis läksime Arturiga trenni


Koduteel külastasime kohalikku toidupoodi ja valisime kartuleid


Ja-jah, kõik need roosad ja kollased läikivad munad on kartulid. Siis küpsetasime veel piparkooke, mida siin tuleb hoida purkides, et nad niiskeks ei läheks

Ja mehed demonstreerisid oma õllevalikut. Oligi tänaseks kõik.

Teisipäev linnas

Kesklinna sõit võtab jälle aega umbes 45 minutit, kui kasutada kiirteed ja üpris pikka tunnelit. Näha pole autoaknast suurt midagi enne, kui jõuame suurele sillale. Siis oled korraga keset kõrgeid klaasiseid hooneid ja tundub, et inim-sipelgal pole sinna asja minna. Tegelikult asi nii hull ei ole. Kui auto 5 korrust maa-alla pargitud ja ise jälle maapinnale tõustud, siis leiame ennast kuulsa ooperiteatrieest.

Väike jalutuskäik Kuninglikus Botaanikaaia serval. (Kuna fotoka patareid said tühjaks pidime suunduma linna uusi ostma.)

Uued patareid masinasse ja mõned linnavaated.

Midagi madalamat ja inimsõbralikumat ka.

Jõulud on tulekul, linna "suured" plast-kuused.

Eile õhtusel jalutuskäigul tegime pilte kohaliku küla ülepingutatud jõulukaunistustest.

Ja nii neid miljoneid siin teenitakse. Peaks Priidule tuttav töö olema.

Ajalehed tuuakse pakkidena ukse taha. Need tuleb siis kilekottidesse pakkida, et vihmaga märjaks ei saaks ja siis edasi auto peale. Katrel on viskeliigutus juba hästi käppas ja lehed lendavad sõidu pealt uhke kaarega majade sissekäiguteedele.

Vaid paaris teeotsas tuleb autost välja ronida. Õnneks või kahjuks on seda tööd vaid üks kord nädalas.